See oli 1999. aasta lõpus, kui Tiiaga juhtus õnnetus. "Ma lihtsalt väänasin jala välja. Tol ajal olid moes platvormid. Jalg oli mõnda aega paistes ja kui see ükskord oli ära läinud, siis jäi jala sisse muna, mis tundus mulle lihtne iluviga," rääkis ta.

Mõni aeg hiljem tundis ta justkui jalg vajuks läbi ja ei tundnud enam oma jala kannaosa. "Imelik oli. Ma ei saanud õieti enam käia."

Pärast pikki protseduure tuli diagnoos – tegemist oli luusarkoomiga. "Tegime keemiaravid ja asjad ära, aga ka see ei olnud kõige tõhusam." See tähendas, et ainus variant oli jalg maha võtta.

Treimann-Differt tunnistas, et ettekujutust sellest, milline saab olema tema elu pärast jalast ilmajäämist, ta ei olnud. "Minu jaoks oli peamine see, et ma tahan elus olla."

Esimene protees, mis talle noore inimesena sai, ei tundunud talle üldse sobilik. "Mis mõttes selline kobakas? Kuidas ma käin sellega?" Rääkides sellest, milline tunne tal proteesiga on, kirjeldas ta seda kui tunnet, kitsas king on justkui kogu aeg jalas.

Protees tekitab ka teisi probleeme – iga kord, kui Treimann-Differt kuhugi lendab, hakkab see turvakontrollis piiksuma.

Oma proteese pole ta kokku lugenud, kuid paarikümne aastaga on neid kokku tulnud vähemalt kümme. Hiljuti sai ta tänu Eesti kunstiakadeemia tudengile Hedy Kohvile veel ühe jala, ja päris erilise. Nimelt oli Kohv kursusetöö ülesanne disainida üks abistav vahend.

"Elu viis mind samal ajal Peipsi äärde restorani nagu Lendav Laev, kus on tegevkunstnik Tuuli Vahesaar ja see jalg, mis tal seal seina peal rippus, kuulus ta vanaisale ja see oli vanaisa peojalg." Otsus kursusetöö kohta sündis pärast seda kiiresti.

Kui alguses on mõte panna jalale ka kõlar, et saaks telefonist selle kaudu muusikat mängida, piirdusid nad LED-tuledega. "See on tõesti väga edev," tunnistas Treimann-Differt, kes tõdes, et on tantsimise osas kõigepealt mehele palju võlgu.

"Aga kindlasti jagub seda tantsujalga ka teistega tantsimiseks."