Kotta sõnas "Ringvaates", et kui üritada ennustada, kuhu üks või teine liik võiks inimese abil välja jõuda, siis keegi ei osaks arvata, et Mehhiko liik võiks meil hakkama saada. "Mõtleme, mis on Mehhikos praegu – soe, rannaliiv, päike, soolane vesi, ja siis see, mis meil siin väljas toimub – lumemöll –, aga näe, tuli kohale."

Kuigi Kotta nõustub, et aastasadade jooksul on laevadega reisinud ühest kohast paljugi teisi eri liike, siis tõsi on, et polaarloom troopikasse ja vastupidi ei lähe. "Aga antud juhul on nii, et troopikast on tulnud elukas ja jäänud meil ellu."

Tegelikult sattus konkreetne karp Euroopasse – Antwerpenisse Belgias – juba 15 aastat tagasi, sõnas Kotta.

"Siis möödus jupp aega enne kui see Läänemerre jõudis ja meile jõudis paar aastat tagasi, kui tekkisid esimesed leiud. Aga see, et ta on hakanud massiliselt levima – Muuga lahes, Narva lahes, Pärnu lahes jne – näitab, et kliimasoojenemine on reaalsus. Muidu ta saaks talvel siin hukka."

Karp ise on sama liigi Mehhikos leiduvate isenditega võrreldes väike. Kotta märkis, et kui järgmised neli-viis aastat on meil pehmemad talved, kus –20 kraadini külm ei küündi, vaid püsib –10 juures või 0 peal, siis on edaspidi võimalik koguda suurel hulgal ka suuremaid karpe.

Konkreetne karp, mis sobib ka süüa, kasvab väga madalas vees, mistõttu on selle püüdmine lihtne. "Lähed põlvini, võib-olla isegi madalamasse vette, kus on sõre liivane koht ja siis tõmbad suure silmaga kahvaga läbi liiva ja jäävadki need karbid sulle võrku."

Eestikeelset nime veel karbil ei ole, aga ladinakeelne nimi on karbil rangia cuneata.