Kalle Sepp: kurb, et noortel artistidel pole tööalast varuplaani
Muusik ja näitleja Kalle Sepp julgustab noori artiste mõtlema sellele, et lisaks muusikakarjäärile oleks neil ka varuvariant selleks, kui tööpõld meelelahutajatele hõredaks peaks jääma. Kalle enda plaan B on tööõpetuse õpetamine.
Ehkki tööõpetuse õpetaja tunnistus on Kalle Sepal olemas, pole ta veel kordagi koolis õpetanud. Kalle ütles, et see oli küllaltki ratsionaalne erialavalik. "Suvel meeldib mulle maal olla ja õpetajatel on terve suvi vaba. Mulle on kogu aeg idee sellest meeldinud," rääkis Kalle Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...".
Gümnaasiumi lõpetamise järel oli Kallel kaks varianti - kas edasi õppida kunsti või tööõpetust. "Ega ma väga sellega pead ei vaevanud, sest mul oli siis just bänd end mõnusalt üles kerinud, olime kolm aastat seda teinud," rääkis Kalle, kes tõsisemalt hakkas laulma alles keskkoolis.
Tööõpetusest sai tema plaan B. "Olen kokku saanud noorte artistidega ja see on kurb, et enamusel pole varuplaani. Noored, mõelge selle peale, käige koolis ära ja tehke paber, plaan B peab olema," julgustas mees. See on tema sõnul tänapäeval eriti tähtis, sest meelelahutajaid on väga palju ja juba praktiliselt kodus on võimalik seda tööd teha. "Leib võib otsa saada ja mis sa siis teed," sõnas Kalle.
Põhikoolis Kalle suurt ei laulnudki, ehkki ta seda väga soovis. "Põhikooli lõpus käisid tüdrukud muusikaõpetajale ütlemas, et miks Kalle kooris ei laula, sest ma laulsin kogu aeg," meenutas ta. Esimesed muusikaalased õpetused tulid Kallele isalt, kes ka ise kunagi bändis mänginud. "Kui koolis bändi hakkasime tegema, siis mängisin basskitarri ja isa ka kunagi. Tema õpetas, mismoodi pilli käes hoida ja soovitas lugusid, mida mängida."
Nõmme gümnaasiumis oli Kalle laval juba solistina. Edasi oli tal suur soov saada Linnahalli muusikalidesse laulma. "Küll ma üritasin kuskilt infot saada ja alati olid ettelaulmised kaks nädalat tagasi ära olnud," rääkis ta. Lastelaagris, kus Kalle ülikooliajal kasvataja oli, sai ta kokku laulja Kelli Uustaniga, kes ta kontaktid edasi andis. Juba esimesel aastal sai Kalle laulda nii "Romeos ja Julias" kui ka "Pipi Pikksukas". "Muusikalides laulmine tundus nii lahe ja kui sinna kohale jõudsin, sain aru, et see on veel lahedam, see seltskond, ja kui arendav on protsess," sõnas muusik.
Kalle ema Maie Sepa sõnul on talle alati poega laulmas kuulda meeldinud, ehkki ta tõdes, et meelelahutaja amet on väga keeruline. "Mul on kuklas mõte, et see meelelahutaja elu on keeruline. Teised lähevad seda pealt vaatama, aga neil on tõsine töö õhtul ja päeval. Muidugi on hea tunne, et ta laulab, aga tean, et ta annab endast kõik seal laval. Meile tundub, et see on ainult glamuur ja väga ilus," rääkis Maie.
Mingil hetkel tundis Maie ka kahetsust, et ta Kallet muusikakooli ei pannud. Tõsi küll, viieaastasena poiss siiski klaverit õppimas käis. "Muusikaõpetaja ütles viieaastasele Kalle Sepale, et Kalle, sinust ei saa klaverimängijat, sul on töömehe näpud. Tal oli õigus, ei saanudki," muheles Kalle.
Toimetaja: Karoliina Tammel, intervjueeris Sten Teppan
Allikas: "Käbi ei kuku..."