Anna Sahlene selgitas, et Sahlene on tegelikult tema perekonnanimi. "Ma hakkasin veidi tüdinema, kui mind alati perekonnanimega kutsuti," sõnas ta ja lissa, et see kõlab, nagu ta oleks sõjaväes. "Tuttavate jaoks ma olen ikka Sahlene ja sellest pole midagi, aga eelistaksin, kui öeldakse Anna Sahlene."

Viimase 20 aastaga on Anna Sahlene'i sõnul Eestis üsna palju muutunud. "Muidugi jääb mõni asi samaks, aga kui ma esmakordselt siia tulin, siis see oli väga veider olukord, vahel viib elu su rännakule, mille toimumist sa iial ei usuks," ütles ta ja selgitas, et palve osaleda Eurolaulul tuli talle eelmisel õhtul enne võistlust.

Loo "Runaway", millega Anna Sahlene esindas Eestit 2001. aastal Tallinnas toimunud Eurovisioonil, kirjutas 2 Quick Start meeskond. "Nad olid paar aastat varem kirjutanud ka loo "Once In A Liftetime", mida esitas Ines, ning ka "Runaway" demoversiooni esitaja oli Ines," mainis ta ja lisas, et Ines aga ei soovinud seda lugu esitada. "Õhtul enne võistlust olid nad ilma lauljata, "Runaway" oli kõigi meelest hea laul ja nad proovisid leida Eesti lauljat, aga see pole lihtne päev või kaks enne esinemist."

"Enamik häid lauljaid osales juba niigi Eurolaulul, seega laulu autorid mõtlesid, mida nüüd teha," sõnas Anna Sahlene ja rõhutas, et autorid ei tahtnud lasta heal lool raisku minna. "Nad helistasid oma muusikakirjastajale, see mees elab ja töötab Stockholmis, sest 20 aastat tagasi polnud Tallinnas vist kuigi palju muusikakirjastajaid."

"See oli vist Alar (Alar Kotkas, toim.), kes helistas kirjastajale ja küsis, kas ta teab head poplauljat, kes saaks homme laulda Eurolaulu konkursil, kirjastaja vastas, et ta uurib seda pisut, mille peale soovitatigi neile mind ja soovitus jõudis Alarini," selgitas ta, lisades, et talle helistati kell üheksa õhtul.

Pärast pakkumist kuulmist arvas Anna Sahlene, et teda kutsutakse taustalauljaks, sest ta oli seda tööd palju teinud. Kui aga selgus, et otsitakse ikkagi solisti, oli ta üsna skeptiline. "Minu esimene arvamus põhines hirmul ja tõrkusel, aga siis ma mõtlesin, et ei tohiks keelduda enne, kui olen laulu kuulnud."

20 aastat tagasi oli tal üsna nigel arvuti ja kehv internet, mistõttu kulus kolm tundi, et laadida alla pool "Runaway'st". "Ma kuulasin seda laulu ja mõtlesin, et polegi nii hull, täitsa normaalne," ütles ta ja lisas, et andis oma jah-sõna kell üks öösel. "Kirjastaja küsis selle peale, et kas ma saaksin kuue tunni pärast lennujaama minna ja ka ise oma pileti eest maksma, ma olin noor virevelev muusik ja mõtlesin, et kas see on mingi petuskeem."

Ta oli selle pakkumisega siiski nõus. Seepeale vaatas Anna Sahlene oma riidekappi ja mõtles, mida võistluse üldse kandma peaks. "Leidsin nahkpüksid ja teksasärgi, noh, eks need peavad kõlbama," meenutas ta ja sõnas, et Tallinna lennujaamas tuli talle Alar Kotkas väga skeptilise näoga vastu. "Läksin otse peaproovi, mul oli viis toredat taustalauljat, kellega ma polnud kunagi iial kohtunud ja stilist Jana Hallas, kes riputas mulle puusa peale surnud looma."

Lugu kuulis ta täispikkuses esmakordselt alles Eestis. "Ütlesin, et ma äsja kuulsin laulu ja mul on tekstiga abi vaja, mul on suflööri vaja, aga seda ei olnud," kinnitas ta ja rõhutas, et üks saatetiimi töötaja hakkas seepeale teksti suurele paberile üles kirjutama. "Ta hoidis seda aga otse-eetris valepidi!"

Pärast kõike seda ei uskunud ta, et võiks Eurolaulu võita. "See tundus mulle lihtsalt võimatu, tahtsin ainult näha, kas saan selle esitusega hakkama," ütles Anna Sahlene ja lisas, et korraga hakkasid punktid tulema. "Kõik oli eesti keeles, mõtlesin, et mis toimub, ja siis ma võitsin!"