Selle talve hooldamata teed on Soome kelgu taas au sisse toonud

Foto: ERR

Jäistel tänavatel liiklemiseks võiks abiks olla Soome kelk, millega sõitmine muutus Eesti linnades populaarseks pea 100 aastat tagasi. Algselt rannarahva tõsisest töövahendist sai kiiresti tõsine nuhtlus, mis täitis linnatänavad ja ajalehtede politseikroonika rubriike.

Soome kelk jõudis Eestisse 20. sajandi alguses. Kui esialgu kasutasid seda rannakalurid merel käimiseks, siis juba 1910. aastal teatas toonane Päevaleht, et üksikuid kelke olla linnades näha, vahendas "Aktuaalne kaamera".

Massiliselt hakati nendega sõitma 1920. aastate lõpus ja õige pea seisti silmitsi samasuguste probleemidega nagu tänapäeval on elektritõukeratastega.

"Kui neid hakati linnades sõitma ja kasutama ka lustisõiduks, mitte enam vajalikeks käikudeks, siis ta oli juba tõsine probleem. Küll kurdetakse lehes, et on jalakäijale otsa sõidetud, küll teeb tõukekelk avarii voorimehega, taksoga, kurdetakse jälle, et jalakäijatele on oht," kirjeldas Eesti Rahva Muuseumi teadur-kuraator Anu Järs.

Ohtlikud olid kelgud ka lustisõitjatele enestele, sest näiteks jäisest mäest alla kihutades on neid raske kontrollida. Nii on toonaste lehtede politseikroonikates teateid Soome kelguga sõitjatest, kes said peapõrutuse või murdsid kondid.

Soome kelgu hiilgeaeg Eestis oli 50 aastat tagasi, kui maanteede soolatamine polnud veel laialt levinud. Tänapäeval sõidavad sellega iga päev vaid üksikud entusiastid.

"Ma sain aru, et jalgrattaga talvel liigelda on natukene ohtlik. Olen ka seda teinud, jalgrattaga tööl käinud, aga tõukekelguga on palju lõbusam," rääkis Kiikla rahvamaja juhataja Ruth Linnard.

Klassikalise pikkade jalastega kelgu suutis Linnard kümne aastaga nii läbi sõita, et seda enam parandada ei õnnestunud. Nii tuli kolme aasta eest osta moodsam sõiduvahend.

"Kõige parem on selline kinnisõidetud külm jäine tee, aga täna oli pehmet lund sadanud, täna oli natukene raske vahepeal," ütles Linnard.

Soome kelguks hakati talvist sõiduriista kutsuma Järsi sõnul seetõttu, et see jõudis Eestisse Suur- ja Tütarsaare soomlaste kaudu. Oma osa selle nime kinnistumisel võib olla 1920. aastate alguses Tartus õpetanud Soome professoril Lauri Kettunenil, kes sellega mööda linna ringi tuhises.

"Ta võis kahtlemata aidata kaasa kelgu populariseerimisele, aga seda ma ei usu, et nimi on selle järgi tulnud, et Soome õppejõud seda kasutas," ütles Järs.

Toimetaja: Merili Nael

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: