"Pealtnägija": eestlased on hotelli unustanud mürgiämbliku, lennujaama lapse

Foto: ERR

"Pealtnägija" tegi ekskursiooni unustatud asjade maailma, kus leidus nii mõnigi kurioosum ja üllatus.

Kalev Spa veekeskuse juht Meeli Eelmaa näitas Eesti spordiasutuste jaoks tüüpilist saaki, mis koosneb kümnetest ujumispükstest, -prillidest ja rätikutest. Olgu see spordipingutusele järgnev rammestus, lohakus või miski muu, aga ainuüksi Kalevi ujula trepialusesse kogunenud asjadest võiks rõivastada – naljaga pooleks – kasvõi mõne riigi koondise.

"Me oleme siin lausa teinud sellise süsteemi, et kuskil vannis on riided ja kuskil teises vannis on prillid, on lausa üleriiete ja ujumistarvikute kastid. Igasuguseid põnevaid asju on ja siis mõtled ikka, kuidas nüüd see laps läks ilma pikkade püksteta koju," rääkis Eelmaa.

Kõikides Eesti ujulates, spordisaalides ja -klubides on kaotatud asjade kuhjumine sundinud nuputama, kuidas kasvõi väärtuslikumaid asju nagu rahakotid, võtmed, telefonid või prillid tagastatakse.

"Kui inimene helistab, kirjeldab oma prillid ära, siis proovime need leida. Kui me niimoodi ei leia, tuleb ta ise kohale ja reeglina ikkagi ei valeta. Me usaldame inimesi," ütles naine.

Näiteid, mida inimesed hotellidesse jätavad, ei pea kaugelt otsima, sest spaa kõrval tegutseb ka võõrastemaja, kus domineerivad riided, laadijad ja mänguasjad. Pika puuga kõige jahmatavam kaotatud asi hotellis on kaheksajalgne koduloom.

"Klient teatas, et tema mürgine ämblik jäi tuppa ja siis teda muidugi ei leitud, aga meie personal oli päris tükk aega ärevuses, kui see mürgine ämblik oleks kuskilt välja tulnud. Ta läks ventilatsiooni omaette kõndima. Võib-olla on neid täna seal juba perekond, aga meie pole näinud," sõnas Eelmaa.

Laps jäi lennujaama maha

AS Tallinn Airport GH juhatuse liikme Indrek Nõlvaku sõnul on kõige üllatavam, et inimesed on lennujaama unustanud ka oma lapse. "Nad ootasid oma pagasit, mida ei tulnud ja suure ähmi või ärritusega asusid registreerima seda mittetulnud pagasit. Registreerisid oma pagasi ära ja kakskümmend minutit hiljem teenindaja vaatas, et üks laps seisab leti kõrval. Teda kõnetades hakkas uurima, et kes ta on ja kuhu minema peab. Saades ta nime, saime aru, et oleme just selle nimega maha jäänud pagasi registreerinud. Vanemad olid aga juba autos ja sõitsid. Küsisime, et ega te midagi lennujaama unustanud, neile kohe ei meenunud, ja kui täpsustasime, et teie laps on siin, siis nad ikka ehmatasid ja tulid tagasi," rääkis Nõlvak.

Kui see ekstreemne näide kõrvale jätta, siis Nõlvaku sõnul unustatakse lennujaama ja lennukitesse arvuliselt kõige rohkem väiksemaid riideesemeid nagu sallid, kindad ja mütsid. Eraldi teema on püksirihmad, mis jäävad vedelema turvakontrolli, uuema aja kaup on erinevad akupangad, mis kohvritest välja sorteeriti, aga omanikud neid hiljem ei otsi.

"Siin on kargud, imeline paranemine on kellelgi toimunud, mille üle on ainult siiras heameel!" muigas Nõlvak.

Kui ujulas oodatakse kolm kuud enne kui mahajäetud kraam saadetakse vastavalt seisukorrale kas heategevuseks, taaskasutusse või visatakse lihtsalt ära, siis lennujaamas oodatakse ainult 30 päeva, kuni väheväärtuslikud asjad antakse jäätmekäitlusfirmale. Omaette teema on hilinenud või valesse kohta saadetud pagas, mille omanikku ei leita või millele omanik järgi ei tule. Vastupidiselt legendile ei müüda neid maha oksjonil ega hävitata, vaid saadetakse tagasi kas lennufirmale või edasi politseile.

Lisatöö politseile

See tuleb seadusest, mis kehtib tegelikult igaühele ja ütleb, et leitud asjad, mis on kallimad kui 50 eurot, tuleb toimetada politseisse. Seega peale pagasi rändavad politseisse ka lennukitest leitud mobiiltelefonid, sülearvutid ja nii edasi.

"Kui leitava väärtus ületab viiskümmend eurot ja leidja ei suuda tuvastada ise omanikku, kas ei ole nime peal või mingit kontaktnumbrit pandud, siis jah, saadetakse politseile kahjuks," sõnas Lääne-Harju politseijaoskonna korrakaitseametnik Eve Ilves. Ülesanne politseid ei rõõmusta, sest omaniku tuvastamine kulutab niigi koormatud ametnike aega.

"Kui me ei suuda kaotatud asja nii-öelda isikustada, siis teemegi kõige lihtsama protseduuri. Paneme pildi veebi ja kes tõesti tunneb, et see on nüüd tema oma, siis on võimalik see kätte saada," ütles Ilves.  

Politsei avalikus andmebaasis on uskumatult kirju assortii, alatest grillist lõpetades hüdrandi kattega, aga järgi tuleb kadunud asjadele väga vähe inimesi. "Pealtnägija" külastuse päeval oli Rahumäe kesklaos ligi 3000 eset, millele ainuüksi detsembris lisandus 260, kuid järgi on käinud vaid paar omanikku.

"Tänasel hetkel on siin jalgrattaid, lapsevankreid, kohvreid, mida iganes inimesed suudavad ära kaotada," rääkis politsei- ja piirivalveameti logistikabüroo juhtivlogistik Ülle Kraun.

Läbisegi on üpris väärtuslikud asjad nagu teler või lapsevanker ja võrdlemisi väärtusetud nagu vana aiamööbel või päästerõngas. Põhimõte on, et kui asi juba politseile üle anti – olgu see kasvõi eksikombel prügikasti kõrvalt üles korjatud –, siis ametnikud peavad sellega tegelema.

"Hoiame terve aasta ja pärast aasta möödumist anname kohalikule omavalitsusele ja kohalik omavalitsus hiljem vaatab, mis ta selle varaga peale hakkab," ütles Kraun.

Ehk kadunud asjade järgmine peatus on teoorias kohalik omavalitsus. Mida teeb Tallinna linn näiteks määrdunud Mehhiko lipuga või piibliga on iseküsimus - tegelikkuses suur osa siinsest kraamist lihtsalt hävitatakse. Sama saatus ootab ka väiksemaid ja tihti väärtuslikumaid asju, mida hoitakse eraldi ruumis - sageli ei otsi omanikud taga mobiiltelefone, ehteid ega mõnikord isegi sularaha.

"Leitud sularaha antakse tagatiste kontole ja pärast aasta möödumist läheb see ka kohalikule omavalitsusele. Raha leitakse täiesti suvalistest kohtadest - bussist, kõnniteelt, siin on olnud üllatavaid juhuseid, mis ei ole küll meile jõudnud, aga Türi lillelaadalt leiti kellegi müügitulu kolm tuhat eurot ja anti politseile üle. Inimesed on siiski ausad ja mina usun ka eestlaste aususesse," sõnas Kraun.

Eraldi üllatav teema on dokumentidega - kui need taskust välja lipsavad ja kaovad, siis seaduste järgi ei tohiks omanik neid justkui kunagi tagasi saada. Leitud isikutõend tuleb viia politseisse, kus see hävitatakse. Seega sotsiaalmeedia grupid, kus leitud-kaotatud asju kuulutatakse, on küll tänuväärsed, aga rangelt võttes ei järgi seadust, kui jutt käib dokumentidest või kallimatest esemetest. Samas politsei ei aja ranget joont, kui asi ilma nendeta õige omaniku leiab, sest mundrikandjatele tähendab see vähem tööd.

Toimetaja: Karoliina Tammel

Allikas: "Pealtnägija"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: