Merle Lilje: ma ei tunne puudust, et mu lastest muusikud ei saanud

Foto: ERR/ Sten Teppan

Ansambli Laine laulja Merle Lilje sõnul võimaldas ta koos abikaasa Rihoga oma lastele võimalikult laiapõhjalise hariduse, et nad saaksid oma valikuid ise teha. See tulenes suuresti sellest, et Merle vanemad tema valikuid suunasid.

Merle ja Riho noorem tütar Liisa Lilje on geenitehnoloog, kes töötab terviseameti nakkushaiguste laboris. Huvi loodusteaduste vastu sündis tal juba pisikese plikana. "Liisal oli väiksena suur unistus saada mikroskoop, meie isaga läksime poodi ja ostsime selle. Päevad läbi käis üks juuksekarvade ja putukajalgade uurimine," rääkis Merle Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...".

Enda sõnul mõtles naine abikaasaga läbi, et soovib oma lastele anda võimalikult laiapõhjalise hariduse. "Kui näed, et inimesel on mingi kontsentreeritud huvi, siis kuidas ma saan talle midagi peale suruda," ütles laulja.

Ehkki muusikal on oluline osa Liisa kujunemisel, pole tal kunagi olnud mõttes teha selles valdkonnas karjääri. "Muusika meeldib mulle väga, aga ma pigem protsessin seda sisemiselt. See on oluline emotsioonide läbielamiseks, ent karjääri kujul see mind ei tõmmanud," tõdes Liisa.

Merle sõnul ei tunne ta puudust sellest, et lastest muusikud ei saanud. "Nad käisid ilukoolides, muusikakoolides, spordiringides. Me võimaldasime absoluutselt kõike, et nad ise valiksid, mis neile sobib. Kuna ma ise tundsin oma vanemate poolt sundust, siis mõtlesin, et ma lastele seda peale ei suru," rääkis naine, lisades et ta on väga rahul sellega, kelleks ta tütred on sirgunud.

Merle ja Riho kokkusaamisloos mängib olulist rolli ansambel Laine, kuhu mõlemad ühel hetkel jõudsid. "1977. aastal otsustas ENSV riiklik filharmoonia välja vahetada ansambel Laine bändi. Sinnamaale olid vanakooli pillimehed, aga otsustati, et on vaja uut verd ja noori. Tuli terve plejaad, kõik noored pillimehed," meenutas Merle. Üks neist oli ka Riho Lilje.

Pärast esinemisi noored muidugi koju ei läinud, sihtkoht oli hoopis Viru hotelli restoran, mille teisel korrusel laulis Marju Kuut. "Riho hoidis väga mu lähedale, hakkasime rääkima ja ta tundus huvitav," sõnas laulja.

Nõukaajal pereelu elamine oli paras katsumus. Merle meenutas, kuidas tal polnud võimalik oma vaevu koospüsivat Moskvitši isegi kuhugi parandusse viia, ehkki iga päev oli auto hädavajalik. "Tulin Viru varieteest koju ja autol kukkus gaasipedaal ära. Seisin seal autoga, millel polnud gaasipedaali ja sõita ei saanud. Mõtlesin, kuidas ma koju saan, sest taksosid polnud. Košmaarne olukord, aga see oligi elu," sõnas naine.

Kui isa on Liisa sõnul rahulik, siis ema Merle kui tulekera. "Tema energia, tegutsemistahe ja positiivsus tuleb iga päev väga selgelt välja. Selle taga on aga ka teatav rahulikkus, ta on kahe jalaga maa peal, mõtleb suuri asju ja genereerib plaane. Mulle meeldib jälgida, kuidas ema ja isa omavahel suhtlevad," rääkis Liisa.

Haridus ja õppimine oli peres esikohal. Nii nagu ema, olid ka ta tütred väga head õppurid. "Ma sain kohe aru, et kui õppimine on korras, siis kõik muu on lubatud. Mul oli keskkooli lõpus perioode, kus kord kuus neljapäeviti Hollywoodis peol käisin, magasin kaks tundi ja läksin kooli," rääkis Liisa.

Liisa hindab ka oma laste kasvatamisel palju vabadust, mis vanemad talle andsid. "Kõik ei ole muidugi lubatud, aga piirid on turvalised ja lubavad nende enda avastamist ja kogemist."

Toimetaja: Karoliina Tammel, intervjueeris Sten Teppan

Allikas: "Käbi ei kuku..."

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: