Mangus elab Elukutsari talus Läti piiri lähedal. Ta jõudis sinna pealinna tüdrukuna kuus aastat tagasi, 26-aastaselt. Selleks ajaks oli ta saanud Tallinna Ülikoolist kraadi kasvatusteaduses ja rännanud seljakott seljas pea läbi terve Euroopa ning osakese ülejäänud maailmast.

Mangus on pärit viielapselisest perest ja pere kõige nooremana sündinud. "Mu emal oli miniloomaaed – papagoid, madu, chinchillad, kilpkonnad." Suur armastus hobuste vastu tekkis ühel suurperede üritusel, kus ta sai tuttavaks tüdrukuga, kes käis ratsatrennis.

"Käisin teda vaatamas ja see tundus nii lahe. Kogusin kuu aega raha, proovisin igalt poolt tööotsasid leida. Sain raha kokku ja läksin ratsutama," meenutas Mangus.

"Mis siin salata, see oli elu kõige lahedam kogemus tolleks hetkeks. See oli nii võimas. Need loomad ise – nad on jumalikud." Mangus ise oli siis 10–11-aastane.

"Vanematel ei olnud rahalist toetamisvõimalust, et ma saaksin trenni minna, aga ma ise käisin mööda Tallinnat ringi, otsisin hobuseid ja vahel, kui kuskile sattusin hobuste jälgedele, läksin talude ukse taha ja küsisin, et kas teil on hobune ja ratsutada saaks."

Mangus alustaski enda sõnul metsatallis sotsiaalkorterite vahel, kus hobused ei elanud kõige paremates tingimustes. Ta tõdes, et kodus ta ei julgenudki avameelselt rääkida, kus ta käib. "Aga see andis suure elukogemuse ja elus hakkama saamise kogemuse."

Lõpuks sai Mangus aru, et päris õiged need olud ei ole. "Päris näljas need hobused ei olnud, aga ega neil head tingimused ei olnud. Siis tekkiski unistus, et tahaks täiega kuhugi tsiviliseeritud maailma. Kuhugi, kus tehakse nii, et hobustel on ka hea."

Toonane Tallinna ratsaspordibaas asus loomaaia kõrval ja Mangus kogus raha, et sinna minna. Talle meeldis seal nii väga, et ta küsis treenerilt, kas nii ei saaks, et ta teeb tööd ja saab selle eest tallis käia.

"Ma ei unistanud isegi sellest, et saaks ratsutamas käia. Mulle tundus see nii äge koht, et ma oleks võinud seal lihtsalt ka tööd teha. Metsatallist sain samamoodi tohutu hea töökasvatuse."

Lõpuks jõudis Mangus ikkagi nii kaugele, et sai mitte ainult ratsutama, vaid ka võistlema. "Mul oli sees hästi palju julgust ja mul õnnestus tegeleda kolmevõistlusega. See oli keskkooli lõpus. Aga seal tekkis lõhe, et hobusesse ei suhtutud kui looma, vaid ta muutus vahendiks eesmärgi saavutamiseks."

See Mangust ei kõnetanud, kuigi tal oli väga raske sellest kõigest loobuda, sest ta oli teinud juba mõned välisriigi võistlused ja sihiks silme ette seatud juba Euroopa meistrivõistlused. "Aga ühel hetkel ma loobusin, sest see suhtumine ja süsteem mind inimesena ei toetanud."

Talupidamisest rääkides sõnas Mangus, et mitte tema ei ole talus kuue aastaga asju üles ehitanud, vaid talupidamine ise on teda üles ehitanud.

Praegu pakub Mangus ise Valga valla noortele ratsutamisvõimalust ja vallale on ta selle pakkumise tegemise eest väga tänulik.

"Neid tunde läbi viies ma päriselt tunnen, et ma loon maailma väärtust juurde. Vahel tundub, et nutimaailm on nii üle võtmas, et omamoodi on tore, et vähemalt poolteist tundi ma ei näe, et keegi paneks nina telefoni. See on tore."

Praegu on Mangusel ka oma isiklik eesel. "Ma polnud kunagi mõelnud, et tahaks omale eeslit. Aga kui mulle tuli telefonikõne, et kas sa eeslit tahad, siis sisetunne oli et "Jaa, miks mitte"." Kange nagu eesel too ei ole.

"Kui võrrelda hiirt ja rotti, siis on eesli ja hobuse puhul nii, et hobune oleks nagu hiir ja eesel oleks nagu rott. Ta on palju julgem ja mulle tundub, et eesel ainult ei reageeri, vaid mõtleb. Ta empaatiavõime on päris äge. On olnud olukordi, kus ühele eeslile tehti hambahooldust ja teine hakkas peaaegu nutma."

Mangus tunnistas, et eeslitest täiesti lummatud. "Juba enne kui nad siia tulid, ma tunnistasin naabrinaisele, et olen täiesti armunud."