"Koerad olid väga mustad ja väga halvas seisus. Puurid, kus nad olid, olid tohutult väikesed. Nad sisuliselt olid sõnnikukihi otsas. Nende hambad olid väga halvas seisus ja enamus vajasid suukirurgiat," kirjeldas "Ringvaatele" Pärnu loomade varjupaiga juhataja Seyle Juss.

"Samuti esines neid silmatraumasid, kuna nad seal karjas olid kõik kakelnud nii toidu kui ka paaritusvõimaluse pärast. Uskumatu, et kusagil kolmetoalises korteris võib olla sada koera."

Kuigi võiks arvata, et kutsikavabrikus on eelkõige kutsikad, on enamik Sillamäelt päästetud koeri viieaastased või vanemad. Kuna need koerad on elanud koos vaid ühe inimesega ja pole kunagi toast välja saanud, on nad võõraste suhtes pelglikud. Mõned ei suuda neist inimesele isegi otsa vaadata.

"Tasapisi me harjutame neid erinevate inimeste juuresolekuga. Käivadki erinevad inimesed, pudistavad neile näiteks maiuseid. Kes on julgemad, saavad juba paisid," rääkis Juss. "Tegelikult nad on päris kiirelt arenenud, eriti kui nad saavad ära kodukeskkonda."

Üks kutsikavabrikust päästetud koertest, Lucky on veidi vähem kui kaheaastane. Tema perenaine Kristiina Bernhardt tõi ta päriskoju juba pärast paari kohtumist varjupaigas.

"Ma läksin lihtsalt huvi pärast neid vaatama ja pakkusin abi. Käisin seal koristamas, istumas, keetsin neile kanapugusid ette jne," meenutas ta. "Teised kõik liikusid ringi, vaatasid, uudistasid, aga tema oli nurgas, värises ja hästi vaikselt piilus. Seepärast ta jäigi mulle kohe silma, et ta oli kõige arglikum ja õnnetum seal."

Esimese öö veetis Lucky puuris, kuna Bernhardt ei julgenud teda kohe lahti lasta, sest ei teadnud, kuidas ta toimuvasse suhtuks.

"Minu koer käis teda seal nuusutamas, siis tegin puuriukse lahti. Välja ta sealt ei tulnud, häda tegi puuri, sööma ta ka ei tulnud. Söök oli tal täpselt pesa ääres, ainult siis sõi ja seda ka pimedas. Päeval ta ei liigutanud üldse ennast."

Bernhardti mure oli suur, sest kutsikaga emapuhkust ei anta. Lucky ei liigu tema sõnul päeval mitte sammugi. "Ta ei käi joomas ega söömas. Ainult öösiti pimedas. Nüüd on mul selline taktika, et ma kasutan seda, et panen öösel tuled põlema. Kõik tuled korteris põlevad, siis on ta päeval julgem ja on hakanud harjuma."

Selleks, et jälgida, mida Lucky teeb, paigaldas perenaine tuppa ka kaamera. "Eriti huvitav on jälgida, kuidas ta öösel omaette mängib." Bernhardt tunnistas, et ööund see ei riku ja ta on tema pärast maganud ka diivanil korduvalt, et ta ei peaks täitsa üksi olema ja harjuks ning ta näeks, mis ta teeb.

"Ma ei ole kuulnud teda nutmas ega ulgumas mitte kordagi."

50 koera, 500 sooviavaldust

Tänaseks on harjunud oma uue koduga enamik Sillamäe kutsikavabriku koertest. Perede valimine käis hoolikalt. Koeri oli 50, kuid sooviavaldusi oli kuskil viiesaja ringis, rääkis Juss.

"Ma alati valime uued kodud alati lähtuvalt sellest, millised on iga looma vajadused."

Bernhardt märkis oma kogemusele tuginedes, et puhtust need loomad kindlasti ei pea. "Mul oli alguses terve korter aluslappe täis, sest ta tegi väga valimatult suvalisse kohta. Ja ta tahab ikka väga palju aega. Toit, kuidas ta sööb, ravimid, arstide juures käimine."

Ta lisas, et see ei ole nii, et tegemist on nunnu koeraga, kes rihma otsa panna ja jalutama viia. "Ta tahab ikka väga palju tegelemist." Bernhardtile on öeldud, et Lucky kohanemine võib võtta aega umbes aasta. "Ma annan talle aega."

Seni rõõmustavaim hetk seoses Luckyga oli Bernhardti jaoks see, kui ta kuulis mõned päevad tagasi, kuidas ta hästi õrnalt piuksatas.

"Ma ärkasin hommikul üles, ta oli nii õnnelik, liputas saba. Ta ei ole seda enne teinud. Ta liputas saba ja jooksis toas ringi. Ma istusin põrandal nendega ja ta julges ise nuusutama tulla. Tavaliselt ta seda ei tee," meenutas ta.

"Pimedas toas tuli ta sama päev mulle ka kõhu peale magama. See tegi väga õnnelikuks."

Sillamäelt tulnud koeri on varjupaigas alles veel 14 tükki. Aga lisaks ootavalt seal uut pere ka kümme Viluvere vabriku koera, keda algselt oli varjupaigas 33.

Rääkides sellest, kuidas kutsikavabrikud üldse saavad tegutseda, märkis Juss, et inimesed loodavad leida soodsamat võimalust koera ostmiseks. "Aga see soodne tuleb alati kellegi arvelt ja kutsikavabrikus kellegi elude arvelt. Kui miski on odavam kui ta peaks olema, siis [tuleb meeles pidada], et tasuta lõunaid ei ole."

Paarisaja euroga päris chihuahuat ei osta, kinnitas ta. "Täna algavad korralike chihuahuade hinnad 1000–1500 eurost."