"Ma olen maruõnnelik, et kolm nii imelist inimest on mind enda emaks valinud," ütles Ylle Tampere Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...". Ylle kaks esimest last on pojad Veli Valentin ja Eik Erik, pere pesamuna aga tütar Tui Tuul. "Poisid on hästi toetavad, nad hoiavad sind ja mingil hetkel oled nende jaoks kõige tähtsam inimene. Tüdrukuga on teistmoodi – see on lõputu võrdsete võidukatsumine," rääkis Ylle.

Lapsi on Ylle liitnud läbi enda töö. "Veli oli 12, kui ta hakkas tegema subtiitreid ja tõlkima saateid, Tui kolmene, kui ta esimest korda kaamera ees mingeid katteplaane etendas. Tele on laste omavahelisi suhteid kindlasti mõjutanud," sõnas Ylle ja lisas, et sellest sündinud tiimivaim on ka laste omavahelisi hõõrumisi vähendanud. "Pluss on see, et nad on suurepärased inimesed, erinevalt minust on kõik märksa diplomaatilisemad."

Ylle isa oli helilooja Ülo Vinter, kes aga tütart kuni tema 17-aastaseks saamiseni ei tunnistanud. "Emast oli tohutult julge jätta mind tol ajal alles, sest nad ei jäänud isaga kokku ega abiellunud. Isa oli mu ema suur armastus ja mõjutas kogu tema edasist elu, aga sisuliselt olin ma vallaslaps ja 60-ndate lõpus oli see väga taunitav," rääkis naine. Kui Ylle 17-aastaselt passi isanime sai, oli ta selle üle kohutavalt uhke. "Ma olen kindlasti pärinud oma isa ropu suuvärgi ja huumorimeele."

Oma vanimat poega Velit vaatab Ylle pigem kui eakaaslast. "Mõtlen ikka ja jälle imestusega, kas ta tõesti on minu poeg. Ta oli kahe- või kolmeaastane, kui jaksas uksi hakata tõmbama. Punnitas, et ukse lahti saaks, aga ta pidi selle mulle avama, sest naistele tuleb uks avada. Minu mälupildid väikesest Velist on need, kui ta ronib tooli peale ja püüab mult mantlit seljast aidata," muheles Ylle. Veli sõnul tuli see kõik eeskujust ja tollasest kasvatusest.

"Lapsena ei mõistnud ma seda, kui suur töö on kasvatada kindlate põhimõtete järgi, et laps võtaks varakult külge eluks olulise – põhimõttelised asjad, mida vanem peab eeskujuna sisendama," ütles Veli.

Ühe mälestusena meenutas Veli, kuidas tal väikese poisina oli nui neljaks vaja, et vanemad ostaksid poest kilepakendis lõhefileetüki, ehkki ta tegelikult kala ei söönud. "Mäletan, mis tramburai ma üles tõmbasin, et me selle lõhefileetüki ostaks, see oli vaat et skandaalimõõtu. Lõpuks see lõhetükk koju tuli. Ma olin lubanud, et nüüd söön kala, aga kui koju jõudsin ja esimese ampsu võtsin, sülitasin välja," meenutas Veli ja ütles, et see õpetas talle väga täpselt asju läbi mõtlema, enne kui ta millegi nimel võitlema asub.

Laste kasvatamisel on Yllel olnud üks kindel põhimõte. "Ma olen neile öelnud, et kui teil läheb tass katki, isegi kui see on hindamatu väärtusega, aga te ise jääte sealjuures terveks, siis on kõik hästi," rääkis naine. "Ma ei mõista kohut, kui ma ei tea asjast. Olen aus ja otsekohene, ei susi," ütles Ylle, lisades, et just lapsed on talle õpetanud inimeseks olemist.

Ka Veli on sama ideed edasi kandnud. "Sulle olulised inimesed ongi kõige olulisemad, asju saab alati asendada," ütles ta.