"Algklassidest alates olen ma joonistanud ja kritseldanud igale poole ja mu vend samamoodi, arvatavasti mõlemal on mingi selline geen sees, kuigi mu suguvõsas pole ühtegi kunstnikku," rääkis Karmo Ruusmaa "Pealtnägijas".

Karmo polnud noorena päevagi joonistamist õppinud. See tuli lihtsalt loomulikult ja iseenesestmõistetavalt. Tema südame ja põhitähelepanu vallutas juba põhikoolis hoopiski korvpall.

"Ma läksin arvatavasti teistest poistest rohkem süviti korvpalli ja selle tausta - mängijate, numbrite, meeskondadega. Ma mäletan, et joonistasin isegi markeriga  tätoveeringuid endale, et oleksin nagu Dennis Rodman, ja trennis nägin, et teistel poistel kõigil olid särgid tindiga koos," ütles Karmo.

Ta tõdes, et oli teistest poistest erinev. "Kui teistel oli see sport, siis mulle meeldis korvpalli taust ja maailm, kõik need Jordanid ja asjad. Korvpall oligi täiesti elu mõte."

Läks nii, et Karmost siiski järgmist tippkorvpallurit ei saanud ning leppida tuli amatöörtasemega. Siis pidi Karmo sõprade eeskujul õppima hakkama hoopiski metsandust või maamõõtmist Eesti Maaülikoolis. Kuna ka sinna sisse saada ei õnnestunud, jäi kaalukausile hoopiski Eesti Kunstiakadeemia, kus ta aga enda sõnul kunagi ei kohanenud.

"Seal hakkasid seestpoolt sellised põrkumised tekkima, et kui sa joonistadki näiteks Miki Hiirt või kommertslikumat asja või kossumehi või tosse, siis vaadatakse, et see pole väga hea motiiv. Alati on olnud ju maastikud ja mis iganes muud asjad, siis tundudki selline, kes joonistab hobikorras kusagile raamatu serva peale," rääkis Karmo.

Karmo sõbra Tommyboy sõnul joonistaski Karmo pigem koomikseid ning oli ja on selles siiani väga hea. "Võib-olla tema stiil ei olnud tavalise kunstnikuhärra moodi, kes käib pintsel kõrva taga ja on kogu aeg siit-sealt natuke värvine ja loomisvaludes," sõnas mees.

Pole paletiga maalija

Kuigi Karmo on alati hoidnud pigem madalat profiili, on ta CV kirju ja vaheldusrikas ning pakkumised jõuavad temani uksest ja aknast. Pärast kunstikooli pooleli jätmist proovis ta veel kätt reklaambüroos ja oli joonisfilmistuudios A film õpipoisiks, kus kujunes välja just see stiil, mida täna tema piltidelt leida võib.

"Ma mõtlesin, et ma ei peagi olema selline paletiga maalija, vaid saan teha ägedaid asju - koomikseid joonistada. Ma nägin, et seal on reaalne äri taga," rääkis Karmo.

Seejärel kutsuti ta juba suure Saksa riidebrändi K1X juurde, kuhu jäi pikemaks ajaks riideid disainima. Seal hakkas peas idanema ka idee ise sama äri kodumaal püsti panna. 

"Ma sain aru, et ilusast pildist ei piisa, sa pead looma maailma või sul peab olema teema, mida sa käsitled. Mul oli muidugi koss ja sport ning siis tuligi Goonsi bränd, mõtlesin selle maailma välja ja hakkasin disaine tegema," ütles Karmo.

Endine korvpallur ja Karmo äripartner Martin Müürsepp ütles, et Karmo talenti märgati juba varakult ning häid pakkumisi sadas uksest ja aknast. "Ta on andekas ja oskab emotsioonid spordi ja poliitika võtmes pildile tuua. Kuigi ma olen võrdlemisi kunstivõõras, jäi mulle kohe silma, et tegemist on suure talendiga," rääkis Müürsepp.

Peagi hakkas seni pigem sahtlisse joonistatud korvpallipilte saatma uskumatu menu. Neid soovisid nii suured riidefirmad nagu Nike, Adidas, Footlocker kui ka välismaised staarid. Kõike seda tema sõnul tänu Instagramile, kus tal on kahe kasutaja peale tänaseks pea 150 000 jälgijat. 

Tähtsad pisidetailid

"Mu jaoks on oluline, et kui ma pildi joonistan, siis alati peab seal mingi lugu olema. Arvatavasti inimesed, keda ma olen joonistanud - sportlased või räpparid - ongi näinud mingit detaili, nagu The Game'iga oli. Ma lugesin kusagilt, et ta lemmikkets on punane Air Max 90 ja siis joonistasingi ta selle ketsiga. Ta kirjutas kohe, et kuidas ma teadsin. Need pisidetailid, mis räägivad lugu, on tähtsad."

Alguses tõmbas Karmo sõnul värina sisse, kui mõni staar talle kirjutas. Nüüd on ta sellega aga juba harjunud. "Ma arvan, et suurim staar oli räppar The Game. Enne teda oli muusik Ne-Yo, kunagine RnB superstaar. Tal oli suurem projekt ja tahtis mingit multikat tegema hakata, aga see oli liiga suur projekt mulle," ütles Karmo ja lisas, et enam ta ei üllatu, kui staarid talle kirjutavad, ent tore on see siiski.

Korra on mees staarilt proovinud oma töö eest ka raha küsida. "See oli Andre Drummond, kes kunagi mängis Pistonsis. Ma alati vaatan, mis viisil inimesed kirjutavad ja vahel tekib trots. Ta ütles, et tahab hästi suurt pannood endale villasse ja ma ütlesin talle summa. Rohkem ta ei küsinud," meenutas Karmo. Teose eest küsis kunstnik mõned tuhanded, mis NBA kuti jaoks tema sõnul arvatavasti kommiraha on.

"Last Supper", mida NBA staar enda villat kaunistama soovis, on Karmo üks kuulsamaid töid, mida jagavad nii kossutähed, suured veebileheküljed kui ka ketsifirmad, kuid mis on hinnatud ka Amazonis ja Aliexpressis, kus plagiaadimeistrid selle pealt rikastuda soovivad.

"Võibolla on see ka minu viga või nõrkus, et ma olen päris kärsitu, ma ei suuda nokitseda midagi pikalt. See "Last Supper" oli ka selline pikk nokitsemine, kus kümme korda oli kopp ees," sõnas kunstnik.

Päevapoliitilised pilapildid

Kohalikul turul on Karmo küll kossumeeste seas hinnatud, kuid teda võiks teada ka päevapoliitikat šaržeerivalt Facebooki leheküljelt Poliitika ja pullisitt, mida vaadates võiks kokku panna väga humoorika ajalooõpiku Eesti lähiaastatest. 

"See käib nii, et tulen hommikul tööle, vaatan mingid uudised läbi - kossu-uudised, tossu-uudised, Instagrami, ja siis lähen Delfisse ja sealt tavaliselt tulebki mingi äge teema või pealkiri, kust saan inspiratsiooni," ütles Karmo.

Sõber Kaspar ütles, et Karmo piltide osas mängib suurt rolli tema kiirus. "Õhtul juhtub midagi ja tunni aja pärast vaatad, et Karmol on juba sama asja kohta pilt tehtud."

"Ta annab seda maailma ja meeleolu hästi edasi ja need detailid, mida ta suudab joonistada ja koomilisus on midagi sellist, mida ma ei tea väga paljudel eesti joonistajatel," rääkis Tommyboy.

Täna võtab suurima osa Karmo igapäevaelust aga ketsipoe Ballzy pidamine, mis avas just esimesed poed lisaks Eestile ka Lätis ja Leedus. Võib tunduda uskumatu, aga ketsid on eestlaste seas äärmiselt populaarsed. See kõik ei tule aga tühja koha pealt. Omal ajal oli Karmo üks esimesi suuri ketsikogujaid Eestis ning 2000-ndate alguses oli tal erinevaid paare 100 ringis. 

"Ema ütles, et mine osta endale kooli alguseks teksapüksid, need jätsin ostmata, ostsin hoopis tossud. Iga vaba raha, mis oli - isegi õppelaen - läks ketside peale ja siis mul oligi selline väike kogu," rääkis Karmo.