"Ühe meie tantsupeo ajal Pärnu rajooni kultuurimajas kakles kolmveerand saali," rääkis Andres Valkonen Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...". "Keegi lihtsalt koperdas kellegi otsa ja see andis valele mehele pasunasse. Ma pole iial midagi taolist näinud."

Esimese laulu kirjutas Andres Vikingis mängides 16-aastaselt. Pealkirjaks sai pala "Öölaul" ja seda laulis Lagle Alpius. "Peeter Väljak ütles, et kui juba Lennon ja McCartney kirjutavad lugusid, siis miks meie sellega hakkama ei saa. Mu vend Jüri ja Peeter hakkasidki lugusid kirjutama, Mart Helme oli Peetriga paarisrakendis. Jüri kirjutas viisid ja sõnad. Kui oled sellises keskkonnas, siis tahad ise ka kirjutama hakata," rääkis Andres.

Enda sõnul oli mees bänditegemise ajal natuke edev ja loomulikult uhke saavutatu üle, ent nina ta püsti ei ajanud. "Kogu meie Vikingi seltskonna kohta peab ütlema, et olime loomult normaalsed poisid ja käitusime adekvaatselt," sõnas ta.

Esinemistelt sai bänd kolm rubla, selle eest tuli aga hankida transport uutele esinemistele. "Suvel olime Pärnu linna kultuurimaja all ja mängisime praktiliselt igal nädalavahetusel vallikraavis. Kõige suurem tunnustus oli see, et Pärnu linna kultuuriosakond andis ansamblile Viking aukirja seoses sajanda esinemisega," meenutas Andres.

Muusikapisikuga nakatas Andres ka oma poega Laasi, kes koos isa ja tema vennaga perebändi teinud. "Andres on mõnes mõttes rohkem kahe jalaga maa peal, Jüri on jätnud mulle rohkem kunstnikuhinge mulje, ta on temperamentsem," kirjeldas Laas oma isa ja onu.

Väikse poisina oli Laasi jaoks isa töö justkui loomulik osa elust. "Minu jaoks oli loomulik, et isa laulud kõlavad raadiost, telekas esitavad neid Ivo Linna, Silvi Vrait ja Tõnis Mägi," rääkis Laas. Isa loomelaagrites käis poeg aeg-ajalt kaasaski. "Raimo Kangro korteris oli suur must tiibklaver, õhk oli suitsust paks ja mina mängisin kaugemal nurgas koos Raimo tütardega. See oli osa elust," muigas Laas.

Kui Laas on oma vanemate ainus silmatera, siis tal endal on kolm last. Andrese sõnul on vanaisa roll väga tore. "Ma ei ole oma lapselastele mitte vanaisa ja Epp ei ole vanaema, vaid me oleme Epp ja Andres. Selle üle on veel eriti hea meel, vanaisa on selline anonüümne nimetus ja pealekauba vana ka. Andres olla on täitsa okei nende jaoks," sõnas mees ja lisas, et lapselapsi vaadates tunneb ta, et oleks võinud poega kasvatades omal ajal veidi targem olla. "Vanaisana on ehk tarkust natuke rohkem."