Estcoy-8 kuuekuuline missioon Afganistanis on kaasaegse kaitseväe kõige raskemaid kaotusi kandnud üksus – 14 haavatut, kolm hukkunut ja kaks enesetappu. 

Dokumentaalfilmi idee autor, stsenarist, režissöör, operaator ja monteerija Erik Tikan ise kuulus Estcoy-16 kooseisu. Ta selgitas, et väljaõppe ajal tuuakse palju näiteks igasuguseid situatsioone erinevatest kogemustest.

"Aga Estcoy-8 lugu oli selline, et seda kasutati näitena, et kui halvasti võib minna. See oli kurikuulus kompanii minu teenistuse ajal."

Rääkides sellest, miks neil nii halvasti läks, sõnas Tikan, et põhjuseid on mitmeid.

"Üks põhjus on ajaperiood – 2009–2010 oli üldse Afganistani sõja ajal üks verisemaid perioode. Teine asi on ka need teenistusülesanded – nad pidid olema ühes kohas, ühte väikest piirkonda kontrollima, mis teeb selle keerulisemaks," selgitas ta.

"Samuti olid seal juhtimisvead, sõdurite otsustusvead ka sees."

Tikan tunnistas, et kuigi ta on ise ka kaitseväelane ja veteran, siis selle filmi tegemiseks sellesse perioodi naastes teda üllatas see, kuivõrd tugev kogukond see tegelikult on.

"Need sõdurid tunnevad neid emasid, need emad tunnevad neid sõdureid. Samal missioonil oli ka mees, kes endalt elu võttis, Aare Viirmaa, tema vend oli ka samal missioonil ehk see on üle Eesti väga väike tugev kogukond. See suhtlus on igapäevane."

Filmi tehes mõtles ta ka selle peale, kas see on ikka Eesti sõda seal Afganistanis.

"See on olnud läbi ajaloo Eesti sõduri kurb saatus osaleda teiste armeede ridades või teiste riikide sõdu sõdides. Afganistani sõda on paratamatult järjekordne sõda, mis on teiste riikide sõda, mida eestlased pidid sõdima," tunnistas ta.

Kasudena tõi ta välja armee tohutu arengu ja selle, et NATO liitlased on Eestis baasides olemas.

Tikan ise oli Afganistani minnes 22-aastane ja selgitas, et noore mehena oli tal uudishimu ja soov maailma näha ning seetõttu sinna ka läks. 2013. aastal, kui ta seal oli, sai ta teenistuse eest iga kuu kätte 2700 eurot.

"Ma olin selle palgaga rahul, aga ma tundsin, et see peaks olema kõrgem." Siiski ei ole tema sõnul ükski summa väärt jalgade või elu kaotust.

Ta tunnistas, et teda innustab see emotsioon, kui ta ei suuda uskuda, mida ta näeb.

"Ma olen mingis hetkes sees ja ma ei suuda uskuda, mis ümberringi toimub. See ei pea olema vägivaldne olukord. Näiteks, kui ma olin laevakaitsja ja nägin India ookeanis korraga kolme vaala," kirjeldas ta.

"Või sa oled Hongkongi kesklinnas ja sulle sõidab põlev soomuk vastu ja näed sadu üliõpilasi kividega loopimas. Selline olukord ja mõtled, et mina siit Eestist nüüd olen kuskil siin, et ma ei suuda uskuda, et see mu ümber toimub."