"Keskkool sai läbi ja mina plaanisin minna EPA-sse. Ma töötasin niitjana ja olin talus sulaseks, tööd oli palju ja kõrgkool oli teise- või kolmandajärguline. Tõenäoliselt oleksin läinud hoopis sõjaväkke, aga ema saatis mind sõjakooli," rääkis Martin Herem Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...".

Heremi keskkooli lõppedes ilmus leht Meie Meel, mille esiküljel oli kuulutus uuest Riigikaitse Akadeemiast ning et sinna võetakse vastu esimene lend. Ema Liis-Mail Moora näitas seda ka pojale. "Ta ütles, et mis sa sunnid mind. Mina vastasin, et ma teda kindlasti sõjakooli ei sunni. Minu pärast võiksid mu lapsed kõik diivanil reas istuda ja ma söödaks neile lusikaga mannaputru ja kisselli. Aga ma sain aru, et ta oli ise huvitatud," meenutas naine

Herem ütles, et viimase klassini välja ei olnud tal veendumust ega unistust olla sõjaväelane. "Mulle meeldis mängida sõduritega ja ma nägin oma vanaisasid nii, et nad olid riigi eest võitlejad, mitte sõjaväelased. See, et nad olid oma riigi eest seisnud, oli hästi suur eeskuju," tõdes ta.

Noore poisina polnud Herem teab mis ontlik laps, enda sõnul meeldis talle koos varalahkunud Kosmikute kitarristi Raivo Rättega ka sigadusi korda saata. "Me panime kulu põlema ja see läks üsna käest ära. Kustutasime selle loomulikult ära, aga keegi ikka nägi. Jooksime Raivo juurde ja nühkisime tema Soome sugulaste poolt saadetud uhke seebiga riietelt suitsuhaisu ära, aga nii kui me seda tegime, tuli Raivo ema ja siis me saime," meenutas Herem. Teinekord meisterdasid poisiklutid pinksipallist tossupommi ja panid selle laudaräästa vahele. "Inimesed eemalt vaatasid, et tulekahju on ja me plagasime jälle metsa. Loomulikult kõik teadsid, et meie seda tegime, sest see oli meie tänava ots," sõnas mees.

Ka direktori kabinet ning õpetajate tuba ei olnud koolipoisile võõrad. Esmalt saadeti Herem koolijuhi juurde arupärimisele, kui ta keeldus pioneeriks minemast. Teist korda siis, kui kasvatas omale pikad juuksed. "Mulle peeti loeng, kuidas see pole nõukogude koolile kohale ja ma näen välja nagu metsjeesus ning peaksin juuksed ära lõikama. Lõikasin need ära vahetult enne seda, kui läksin sõjakooli, mul oli 42 sentimeetrit punutud patsi," ütles Herem. Poistel kästi keskkoolis kuklad paljaks ajada, aga Herem seda põhimõtte pärast ei teinud. "Kui sel ajal kuulad Ameerika Häält ja Vaba Euroopat, räägid sõpradega sinimustvalgest ja vabadussõjast, on see äge värk. Mulle meeldis olla revolutsionäär."

Ema Liis-Maili sõnul katsus ta koos abikaasaga lastel silma peal hoida, et nad väga üle käte ei läheks, ent suurt rangust kodus ei valitsenud. "Mu lapsed ei tulnud küsima, et kas nad võivad kuskile sünnipäevale või ekskursioonile minna. Nemad lihtsalt tulid ja teatasid, et nüüd lähevad. Ma pole kunagi ka keelanud minna, sest pole leidnud selleks põhjust. Lapsed pole meie omandid, vaid antud meie hoole alla üles kasvama," rääkis naine.

Kodus tehti Heremi sõnul lastele selgeks, mis õige ja vale. "Meile anti piisavalt palju vabadust ning loodi keskkond hea ja halva äratundmiseks. Ka vanemate enda käitumine oli eeskujuks," ütles ta.