Raimu ja Velli elavad Mustvees, nende lapsed on suureks kasvatatud ning üheskoos rõõme ja muresid jagatud juba pool sajandit. Ühiselt toimetades saab kõik tehtud, ehkki veel mõni aasta tagasi tõi Raimu ikka ise puud tuppa, nüüd enam ei jaksa.

"Elu on mitmekesine olnud ja võrdlemisi võrdlemisi tore, on lapsed ja elamine ja korrakaitsja ametite kõrval sai loomi peetud," meenutas Raimu ja lisas, et neil oli kõik maainimesele kohane.

Kolm aastat tagasi hakkas Raimul selg valutama. Ei aidanud valuvaigistid ega põletiku rohud, kuid röntgen ei näidanud, et seljal midagi häda oleks. "Tegelikult oligi mul neerukasvaja, vasakus neerus," selgitas ta ja lisas, et see oli väga raske löök. "Eriti see, kui sain teada, et siirded olid juba laiali läinud, siis ei saanud ka enam opereerida, kuna see oli liiga kaugele arenenud, jäi ainult keemiaravi."

"Siirded olid end ajanud luudesse-liigestesse, alguses ravi küll peatas need, kuid mitte kauaks ja kui tekkisid uued siirded, siis neid kiiritati," sõnas Raimu ja lisas, et viimane kord kirjutati viis kiiritust kolme kohta siiretele. "Kui sai aasta täis ja kolm rohtu oli ära proovitud, siis Haigekassa keeldus edasist ravi finantseerima, et ei ole otstarbekas enam rohtusid kulutada selle peale."

See otsus tegi Raimu nukraks. "Endal nii palju finantse ei ole, sest kuu jagu rohtusid maksab paar tuhat eurot," selgitas ta ja lisas, et meele tegi mõrudaks teadmine, et ravim on olemas, aga seda ei saa kätte. Kui aga tuli positiivne otsus Kingitud Elult, et tema ravi finantseeritakse kolme kuu ulatuses, ei osanud Raimu nutta ega naerda. "Elulootus tuli tagasi."

Tänu vähiravifondi fintantseeritud ravimile on Raimu enesetunne palju parem. "Hooti on natuke raskem, aga liikuda saab ja kodus asju teha," sõnas ta.