Aaslav-Tepandi arvates võib heategevussaadet "Jõulutunnel" pidada otsekui ühiseks palveks. "Nii palju headust on meis endis peidus ja nii hea, kui me saame seda väljendada, see on see, mida me inimestena vajame ja mis teeb meid inimesena inimesemaks."

"Kui üksindus on vabatahtlik ja ta ise valib selle, siis ta saab sellega hakkama ja ta tunneb sellest ka rõõmu, kuid kui ta on sunnitud üksi, siis on see muidugi kurb ja mis on siis see, mis võiks inimest aidata," tõdes ta ja lisas, et koroonahirmus ei julge paraku inimesed sellises olukorras ka naabrite või tuttavate juurde minna. "Üksindusest on alati tegelikult väljapääs."

"Meie tava või kultuuriline mittetahtmine on leppida sellega, et me oleme ajalikud," tõdes ta ja lisas, et seetõttu ei julge lähedased tihti minna sureva või kannatava inimese juurde. "Küsitakse, kuidas ma ta juurde lähen, mida ma talt küsida võin, äkki ta hakkab nutma, mida ma talle siis ütlen, aga ma väga julgustan, et kui lähedane inimene on saanud raske diagnoosi või on ta suremas, siis minna ta juurde ja olla ta juures."

"Iga tegu, mis me teeme teisele inimesele, teeme me endale, see on minu usk ja see on ka kristlik usk," mainis ta ja lisas, et tegelikult igas religioonis ja usundis on olemas idee sellest, et see hea, mida me endas kanname, see muudab meid ennast. "Me oleme lõpuks selle hea energia kandjad."