Asta Joll neeruvähist: olin alati lootusrikas
Kui Asta Joll sai viis aastat tagasi 67-aastaselt ootamatult neeruvähi diagnoosi, ei veerenud tal silmist ükski pisar. Pool elu agronoomina ning hiljem sotsiaaltöötaja ja hooldajana tegutsenud tragil naisel oli vankumatu usk, et iga haigust siin ilmas saab ravida.
Kui Astale öeldi, et tal on kasvataja, oli ta kohe lootusrikas. "Mul oli kohe lootust, et ma saan operatsioonile ja ma kui ma operatsiooni ära teen, siis on kõik korras," meenutas ta.
Pärast operatsioon läkski Astal mõnda aega täitsa hästi. Järeluuringud tuvastasid aga, et pahalane on oma haarmed ajanud kopsu. Kopsuoperatsioonile järgnenud ravi oli aga väga ränk. "Mõlemas kopsus olid siirded," selgitas Asta.
"Esimesed kaks kuud olid selline rohi, et ma peaaegu roomasin põlvili maas, sest ta võttis mul kõik rakku," ütles ta ja lisas, et sel perioodil ta suuresti ainult pagas ja kaotas kõvasti kaalu. "Siis oligi nii, et läksin tegin endale surnuaiakoha valmis mehe kõrvale, et siis lastel kergem teha, kui plats on valmis."
Pärast pikka ravi olid Haigekassa poolt rahastatud raviskeem ja võimalused ammendunud. Arsti soovitusel tehti avaldus Vähiravifondile. "Minu ravi maksumus oli kuskil 15 000 eurot, millest 1500 eurot pidin ise maksma, ma olen väga tänulik annetajatele."
Vähiravifondi toel sai Asta möödunud kevadel ja suvel kaks kuuri immuunravi. Vähikolded hakkasid seepeale jõudsalt taanduma. "Praegu mul on hea olla ja ma tahaks loota, et ta enam tagasi tule," rõhutas ta.
Astal on kaks last, kuus lapselast ja juba ka kolm lapselapselast, kelle jaoks on suur õnn, et nende ema ja vanaema aeg pole liiga vara otsa saanud.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: "Jõulutunnel"