Eesti iluteeninduse uurija: meil on oma kiiks tänu sellele, et juuksurid on pidanud olema leidlikud
Ajaloolasel ja kogujal Kätlin Leokinil on suurim vanaaegsete soenguvidinate kogu Eestis. Saja aasta vanused lokitangid ja 30ndatest pärit juukselakid on vaid väike osa Leokini ilutööstuse kogust. Eesti soengu- ja iluteeninduse ajaloo tundmises on talle raske võrdset leida.
Leokin selgitas, et hakkas neid asju koguma, sest õppis Eesti kunstiakadeemias ja tema magistritöö teema oligi Eesti soengumood, ennekõike 30ndad.
"Ma kõrvutasin seda, kuidas soengumood ja muutused ühiskonnas käsikäes käivad, sest inimese välimus peegeldab seda, mis parasjagu ühiskonnas toimub."
Leokin teadis rääkida, et föön on välja töötatud just nimelt tolmuimeja järgi. "Tolmuimeja tõmbab sisse, aga insenerid, kes hakkasid fööni välja töötama, aretasid siis välja tööpõhimõtte, et ta peab puhuma õhku välja."
Samuti tõi ta välja, et omal ajal kasutati lokkide fiksaatorina näiteks nii õlut kui ka suhkruvett, kuigi need võisid ligi meelitada kärbseid. "Aga ka tänapäeval, kui lakki ei ole, siis tuleb kasutada käepäraseid vahendeid."
Juukselakil oli Leokini sõnul aga veel üks omapärane kasutusviis, mida juuksurid praegugi takkajärgi poolsosinal meenutavad. "Kui panna lakk leiva peale, siis ta imbub leivast läbi, leiva peale jääb lakikiht ja allapoole jääb alkohol."
Ta tõdes, et eestlased on ilutööstuse ja soengumoe osas teinud läbi suure arengu.
"Me ei jää Lääneriikidele üldse mitte alla. Meil on oma kiiks just tänu sellele, et juuksurid on pidanud olema nõnda leidlikud, et nad on pidanud laki ise välja mõtlema, kreemi ise tekitama. Ise nägema vaeva ja otsima. See on Eesti iluteeninduse eripära ja tegelikult armas."
Toimetaja: Merit Maarits, intervjueeris Heleri All
Allikas: "Ringvaade"