Ruukel selgitas "Ringvaates", et kuigi lootsikuid on valmistatud Eestis ka mujal kui Soomaal ja tegelikult üle Eesti, sai see UNESCO kultuuripärandi nimistusse kantud just Soomaa lootsikuna, kuna UNESCO seostab kultuurinähtusi oma nimistus siiski konkreetse kohaga.

Ühepuupaadi tegemine on kõigi nende jaoks, kes neid täna teevad, hobi eest. "Niivõrd-kuivõrd keegi end sellest ka elatab, aga ka need kaks meest, kelle käest meie õppisime nende tegemist, ka nende jaoks oli see asi, mida nad tegid kõige muu kõrvalt," rääkis Ruukel.

Ühepuulootsik peab olema valmistatud haavapuust, puit ei pea seejuures olema üldse kuiv. "Haab on juba 60–70-aastaselt piisavalt jäme. Piisav jämedus on umbes pool meetrit peenemast otsast," selgitas Ruukel.

Lootsik tehakse kõigepealt valmis väljastpoolt, sigarikujuliseks. Seejärel tehakse see seest tühjaks ning seejärel surutakse küljed lõkke peal laiaks. "Paadi mõõt tuleb peaaegu meeter. Põhimõtteliselt läheb see poole laiemaks."

Lootsikuid ehitavad nad suvel ja ühe lootsiku saab valmis umbes nädalaga. Samas lisas ta, et sellises tempos tegid nad varem lootsikuid koos meistritega. "Nüüd, kui meistreid enam ei ole, olen ma teinud tavaliselt terve suve. Rahulikult nokitsen."

Ta lisas, et on valmis laagris näitama, kuidas see käib, sest huvi on ilmselt suur.

Ruukel märkis, et pidid UNESCO jaoks oma lootsikumeistrid kokku lugema ja said neid kokku viis. "Aga neid, kes on teinud endale ühe paadi, neid on Eestis 25–30."

Samas tõi ta välja, et UNESCO saab Soomaa lootsiku põhimõtteliselt ka kultuuripärandi nimistust eemaldada, kui peaks näiteks mööduma 35 aastat ja keegi seda ära ei õpi.

"Aga ma olen optimist ja eks see UNESCO staatus ongi üks asi, mis aitab meil meelitada noori selle juurde. Kui väljastpoolt midagi väärtustatakse, siis tundub ka endale väärtuslikum."