Inna Narro: ma poleks iial õppinud armastama elu, kui poleks näinud nii lähedalt surma

Foto: Siiri Lubaso

Inna Narro on kliiniline psühholoog, kelle hoole alla saabuvad patsiendid oma elu lõpu eel. Ehkki Narro töö on täis surma, leina ja pisaraid, on kurbuse taustal siiski omajagu rõõmu ja armastust.

Ühelt poolt kuulub kliinilise psühholoogia valdkond diagnostikale, teisalt hoiab Inna Narro lahkuvate inimeste ja nende lähedaste hingi. "Olen neile toeks elu viimastel meetritel. Mõnikord, kui vaja, nutan nendega koos. Mul on au olnud saata inimesi siit maisest maailmast teisele poole," rääkis Narro saates "Hommik Anuga".

Enne surma mõtlevad inimesed Narro sõnul enim sellele, et tehtud sai liiga palju tööd ja liiga vähe öeldi lähedastele, et neid armastatakse. Igatsetakse rohkem aega lähedastega. "Soovitan alati kõikidele inimestele, et kui teil on keegi, keda armastada, siis kallistage neid rohkem, öelge, et armastate neid, sest võibolla juba homme ei ole ühte teist olemas. Täna on see aeg ja hetk."

Narro ütles, et inimene pole armastamise jaoks kunagi liiga vana, suremise jaoks on ta aga kahtlemata alati liiga noor. Naise noorim patsient oli 21-aastane noormees, kes just asunud õpingutele Tartu ülikoolis. "Me rääkisime ja unistasime tema lootustest ja ootustest, teades mõlemad, et need ei täitu. Elu ja teekond, mis tema jaoks oli valmis mõeldud, jäi sel hetkel poolikuks." Kui sureb eakas inimene, on see teatud mõttes loomulik, aktsepteeritakse, et nüüd on aeg minna. Seda pole aga Narro enda sõnul iial näinud, et 21-aastane inimene on suremiseks valmis. "Maailmas on liiga palju ilu, et sellest loobuda. Pole vahet, kui vana inimene on," tõdes Narro.

Narro on oma patsientidele justkui haldjast ristiema. Ta on täitnud inimeste soove, mis esmapilgul näivad täiesti võimatud. "Meile sattus haiglasse meesterahvas, kes oli oma haiguse lõppstaadiumis. Selle mehe viimane soov oli üles leida oma tütar, keda ta polnud aastakümneid näinud. Leidsime koos sotsiaaltöötajaga selle lapse üles ja saime ta haiglasse. Isa nägi oma tütart enne surma ja sai rahulikult minna, teades et tütar on elus ja terve. Ma nimetan seda imeks - mõnikord saab teha võimatust võimalikku," ütles Narro.

Naise sõnul sai ta haiglas väga hästi selgeks elu mõõtme. Nüüd näeb ta seda hoopis teise pilguga. "Ma poleks iial õppinud armastama elu, kui ma poleks näinud nii lähedalt surma. Seal sai mulle selgeks, kui üürike kõik on." Tähtsaim inimese elus on Narro sõnul armastus. Ka selle mõtet ei mõistnud ta enne, kui läks tööle surevasse maailma. "Mind hämmastas, kui palju armastust tärkab ellu enne surma. Armastus elu, iseenda, tervise ja lähedaste vastu. Kahjuks pean tõdema, et kui paar pole suutnud või osanud näha tunnet üksteise vahel enne, kui üks pooltest tajub, et tema maine elu hakkab otsa saama, siis tahetakse aastakümnete armastus mahutada sellesse üürikesse aega - nädalatesse või kuudesse. Sinna see kahjuks alati ei mahu," rääkis psühholoog.

Vähe on Narro sõnul neid, kes surmaga leppinud või selle eel koguni õnnelikud. Kui haiglasse tullakse, siis surma ei kardeta. Kui aga Narro patsiendiga verbaalselt ja käsikäes viimaseid elu meetreid kõnnib, öeldakse et tegelikult kardetakse küll. "Ei kardeta surma kui persooni, vaid suremist kui tegevust. Kardetakse lämbumist, valu. Väga hea lohutus on, et meie meditsiin on nii hästi arenenud. Inimesed saavad lahkuda rahulikult ja väärikalt," ütles Narro.

Oma äsja ilmunud raamatusse "Kingin su aastatele elu" on Inna Narro kogunud tsitaate ja mõtteid, mis pärit lahkujatelt. "Ma kohtan Hiiul nii palju toredaid inimesi - õpetajaid, professoreid, muusikuid, kirjanikke, kunstnikke. Nende mõtted on olnud nii hiilgavalt õpetlikud ja väärivad üleskirjutamist. Minu jaoks on see raamat verbaalne album, võtan ette ükskõik millise tsitaadi ja ma mäletan inimest, tema lugu ja elu," sõnas Narro.

Raamatu tulu annetab Narro vähiravifondile Kingitud Elu. Raamatu illustreeris Katri Lumi, olles ise Narro patsient. "Tema viimane soov oli illustreerida raamat ja mina mõtlesin ühel ööl, et mul on ju see raamat talle anda. Katri Lumi andis mulle oma maalid ja me tegime raamatu valmis pooleteise nädalaga, surmaga võidu joostes. Peaaegu võitsime, aga kahjuks lahkus illustraator kolm päeva enne, kui raamat trükikõlbulikuks sai," sõnas Narro.

See töö on õpetanud Narrot päriselt elama. "Ma ei risusta oma hinge ühegi negatiivse ega kadeda mõttega. Elu on nii vähe antud, milleks kanda kaasas viha ja kadedust. Mul on töö, mida saan luua ja see tegelikult loob mindki iga päev uuesti. Minu jaoks pole see töö väljakutse, vaid igapäevane enesearengu tee, sest ma kunagi ei tea, missugune patsient järgmises palatis ootab."

Toimetaja: Karoliina Tammel, intervjueeris Anu Välba

Allikas: "Hommik Anuga"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: