"Mul oli hirm eksida. Mõned asjad jäid proovimata või algatamata, sest pidasin vendi enda jaoks nii suurteks eeskujudeks," rääkis Kärt Johanson Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...". "Pole kerge lastel, kelle vanemad on tegijad või kes sünnivad peredesse, kus lähim ringkond on juba tegijad. Sealt läbi murda ja aru saada, kes sa ise oled, on keeruline," tõdes Kärt. Samas kaasnes sellega palju väärtuslikku, millest Kärt õppis enda sõnul isegi rohkem kui koolist.

Kärt ja tema vennad Jaak, Ants ning Mart on täiesti erinevad. Armastus oma vendade vastu on Kärti aga saatnud juba lapsepõlvest. "Ühtpidi olime nagu õde ja vennad, teistpidi lõime koos mingit maailma, kui kõik kambakesi laulsime," ütles Kärt.

Kärt on Mall ja Juhan Johansoni lastest noorim ning ainsa tütrena sai ta vanematelt palju hellust. "Eriti hellitas teda isa, kes poistesse tihtipeale väga rangelt suhtus. Kärt oli lemmik meile mõlemale ja õnneks me ei rikkunud teda ära. Ka poisse mitte. Võin julgelt öelda, et ükski minu laps ei ole läinud aia taha," rääkis Mall.

Mall ja Juhan kohtusid ülikoolipäevil, kui mõlemad laulsid koorides ja mõlemad valiti ka oma kooride juhatusse. "Juhatused käisid tihedalt läbi ja tegid igasuguseid tükke. Saime lähedasemaks, leidsime üksteist. Ta oli väga hea tenor ja solist, kena poiss," meenutas Mall.

Laulmist oli Kärdi lapsepõlves mõistagi palju. Esiteks jäid Mallile ja Juhanile ülikooliajast tugevad sõprussuhted koorikaaslastega, kellega pidevalt kokku saadi, lauldi ja tehti eeskavasid. Jaak laulis ja mängis kitarri, Ants ja Mart õppisid muusikakoolis viiulit. "Emal ja isal sai kõrini sellest, et nad pidid poisse sundima harjutama, nii et kui aeg minuni jõudis, siis ei pandudki mind muusikakooli. Sellest on mul kahju," sõnas Kärt, kes lapsena hoopis akrobaatikat tegi.

Koolis käia Kärdile ei meeldinud, sest kodus koos vendadega oli palju põnevam. "Ma ei tahtnud koolis käia viimase klassini. Ma armastasin oma vendi ja mul oli nende seltskonnas nii huvitav olla. See, kuhu nad mind kaasa võtsid, oli võrreldamatult põnevam kui see, mis toimus koolis," meenutas Kärt.

Nii nagu Kärt ja ta vennad, on ka Kärdi kaks tütart Liidia ja Mirt väga erinevad, samas mingil moel ka sarnased. "Mõlemas tunnen ära iseend. Esimene laps ongi teistsugune – võtab alateadlikult kanda mingid ülesanded. Ta on väga tundlik. Teine laps tuleb ja tal on omad ülesanded ning raskused, millega peab hakkama saama. Ta peab end justkui kehtestama ja olemasolu pärast võitlema, seetõttu on ta rohkem kahe jalaga maas, asjalikum," rääkis Kärt. Enda sõnul on tal läinud õnnelikult, et sai koos lastega kodus olla. "Mul oli aega nendega koos olla. Märkasin neid ja seda, millised inimesed nad on. Oskan neid toetada ja nende valikuid suunata."