"Muidugi võiks turvaliselt muusikat edasi teha, aga vahel on ka närvikõdi vaja – Eesti Laul pakub seda elevust ellu," rääkis Ott Lepland saates "R2 Pulss".

Suuri eesmärke Lepland võistlusel endale ei sea, pigem võtab asja sammhaaval. "Kõigepealt tuleb vaadata, mis laupäeval saama hakkab. Kunagi ei tasu milleski kindel olla - võib-olla ma ei pääse edasi ja siis tuleb oma tavapäraste tegevuste juurde naasta," jäi Lepland tagasihoidlikuks. Endast lubab ta aga võistlusel maksimumi anda.

Oma looga on muusik väga rahul. See on Leplandi sõnul vokaalselt kõige keerulisem lugu, mille ta ise kirjutanud ja mida laulnud. Laul on oma aega juba paar aastat sahtlis oodanud. "Mõtlesin, et kui kunagi mingit lugu Eesti Laulule saata, siis võiks see olla see laul," sõnas Lepland. Lugu on tema sõnul ülev ja sügav, stiililt teistsugune kui "Kuula", millega Ott Lepland 2012. aastal Eestit Eurovisioonil esindas ja finaalis kõrge kuuenda koha saavutas. "See on isegi natuke filmimuusikalik laul, veidi soul'i-sugemetega."

Kui Lepland peaks veerandfinaalist edasi pääsema, tuleb tema sõnul kõvasti hääletrenni tegema hakata. "Lugu peab une pealt tulema, sest poolfinaalis on otse-eetri- ja võistlusärevus," sõnas Lepland ja lisas, et otseesitusest sõltub nii mõndagi.

Oma elu muutis Lepland päris palju ka siis, kui ta Eestit 2012. aastal Eurovisioonil esindas. "Olin aktiivne suitsutõmbaja, jätsin suitsetamise maha ja pidutsemise järgi ning käisin korralikult hääleseades. Võtsime Maikeniga selle loo pulkadeks lahti ja see oli väga abiks," meenutas muusik. Selleks ajaks, kui Eurovisioonile sõideti, oli lugu Leplandi sõnul talle selge nagu vesi. "Harjutamine on väga suur võti. See, et laul on une pealt selge, tuleb rambivalguses ja pingeseisundis kasuks."