"Ellu minnes tehakse vigu, aga vältida tuleks kapitaalseid eksimusi," rääkis ettevõtja Jaanus Rahumägi Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...". "Istud valel ajal valesse autosse, millega pannakse litter, et jääd ratastooli ja vähendad sellega kohe oma võimalusi. Kui jätad kooli pooleli ja edasi ei õpi ning diplomit ei saa, siis vähendad jälle oma võimalusi. Kui saad koolis olles lapse, enne kui jõuad ellu astuda, vähendad taas," ütles Jaanus ja lisas, et selliseid valesid otsuseid, mida laps võib teha, on tohutult.

Väärtusi, mida mees nüüd oma lastele edasi jagab, on ta ka ise suuresti kogunud lapsepõlvest. Jaanus on pärit Arukülast ning käis tollases mõisakoolis kaheksa aastat. Selleks, et kooli minna, pidi kõmpima üle kartulipõllu, mis sügisel kippus mudamülkaks muutuma. "Kummik jäi sinna kinni ja siis pidid jalaga muda sisse astuma. Riided olid alati nii mudased, kui kooli jõudsin," meenutas Jaanus.

Veel ajas poissi närvi see, et pidevalt oli kuhugi kiire. "Ema vedas meid Tallinnasse kunstinäitusele, kuhu pidime rongiga minema. Nii kiire oli kogu aeg, et viimasel hetkel jõudsime rongijaama. Lõpuks, kui näitusele kohale jõudsime, saabus rahu." See lapsepõlvemälestus on tänaseni mehes alles, sest kõige rahulikumana tunneb Jaanus end oma sõnutsi raamatupoes, kunstinäitusel või kirikus. "Seal räägivad inimesed vaikselt," ütles Jaanus.

Poisiklutile võis selline kunstinäitustele tarimine justkui karistusena tunduda, aga Jaanuse sõnul muudavad taolised asjad palju inimese elukäsitlust ja arusaama. "Sunnid, mis alguses tunduvad isegi vägivaldsed, panevad lapsed õigele rajale. Lapsepõlvemälestused annavad teadmise, kust oled pärit ja miks selliseks saanud," sõnas mees.

Tahtmised saavutamise võtmes

Jaanus soovib, et ta lastel poleks neid muresid, mis teda enda lapsepõlves häirisid. "Mul oli Arukülas kogu aeg külm, sest meil oli keskkütteahi ja hommikuks oli see ära kustunud. Mu abikaasal Maril oli külmkapp kogu aeg tühi. Meil on omad kiiksud – mina tahan, et oleks soe ja Mari tahaks, et külmkapp kõike täis. Tahame, et meie lastel poleks neid muresid," rääkis Jaanus. Samas on mehe sõnul nüüd oht, et kuna kõik on saadaval ja käeulatuses, võtab see noortelt ära innustuse ja vaimu ise midagi saavutada. "Vanemad võivad väga tublid olla, aga lapsed ei vea välja, sest neil pole sisemist vedru, et ise saavutada ja teha rohkem kui vanemad," tõdes mees. Oma laste puhul on Jaanus nende tahtmised pannud saavutamise võtmesse. "Kui laps teeb ja saavutab midagi, siis võimaldame talle selle tahetud soovi."

Väärtused ja piirid on selgelt paika pandud ka koduses elus. Jaanuse tütar Katariina õppis viienda klassini koos oma bioloogiaprofessorist vanaemaga. "Teised klassikaaslased õppisid iseseisvalt, mina koos vanaemaga ja me tegime alati rohkem, kui pidi. Täna ma olen selle eest tänulik, et mu vanaema mind õpetas ja minuga vaeva nägi," ütles Katariina ja tõdes, et talle õppida väga ei meeldinud, pigem joonistada ja sporti teha.

Kui teised lapsed võisid õues kauem mängida, pidi Katariina varem koju tulema. "Olid mingid külasisesed piirid, millest ma ei tohtinud kaugemale mängima minna. Ma olen ettevaatlik ja oskan end hoida ning liigselt ei surunud end välja pahandusi tegema, sest ma natuke kartsin," rääkis Katariina.

Praegu õpib Katariina Balti filmi- ja meediakoolis ning soovib oma tuleviku siduda filmimaailmaga. Koolis on neiul käsil lõputöö raames valmiv film, mis väga ambitsioonikas ja räägib Eestis elanud baltisaksa perest ja nende revolutsiooniaegsetest kannatustest. Pärast kooli lõpetamist on Katariinal kindel plaan minna välismaale magistriõppesse.

"Lähen karjääri mõttes kogemusi saama. Viimase paari aasta jooksul on näha olnud, kuidas Eesti filmid võidavad maailma filmifestivalidel häid kohti, aga siin filmitegijana ära elada on väga raske, rahastust on vähe. Olen mõelnud, et tahaksin välismaale monteerimist õppima minna," ütles Katariina.