"Mul oli väiksest peale huvi Koreas tundmatute keelte vastu," tunnistas Seok "Ringvaatele".

1991. aastal astus ta Korea välisteaduste ülikooli õppima poola keelt.

"Sel ajal eriti huvitasid mind sotsialistliku režiimi keeled Ida-Euroopast. Ida-Euroopa oli tihedalt seotud kommunismiga, mida lõunakorealased väga vihkasid. Nii pea, kui ma ülikooli astusin, varises Nõukogude liit kokku ja Balti riigid sisenesid taas maailma."

Seok uuris Balti riikide kohta ja reisis siia ning veendus, et neid keeli on väärt õppida.

Kui ta hakkas õppima eesti keelt, oli ta juba õppinud vähemalt kümmet keelt. "Aga see ei tähenda, et ma valdaks nii paljusid keeli praegu. Aga nende hulgast oli eesti keel kõige raskem. Võib-olla sellest raskema keelega ei ole veel kokku puutunud."

Seoki sõnul on põhjus, miks eesti keel raske õppida oli, grammatika.

"Ei ole keelt, mille grammatika on lihtne, aga eesti keele grammatika on tohutult raske. Kui on nii palju erandeid, siis on keeruline õppida. Eesti keelt rääkides ei saa toetuda grammatikale, vaid peab toetuma intuitsioonile."

"Kevade" menust Koreas rääkides sõnas Seok, et on mõttetu oodata, et kõik korealased loeksid Lutsu teost.

"Tähtsam on Lutsu teose liitumine maailmatasemel kirjandusega, vähemalt Koreas. Mitu lugejat saatis tagasidet ja nad ütlesid, et raamat on sujuvalt loetav ja tundsid sarnasust Korea ja Eesti ajaloo vahel," kirjeldas Seok.