Tuuli Tomingas: kui elu hakkab ammenduma, peab midagi hullu ette võtma

Foto: ERR/ Sten Teppan

Laskesuusataja Tuuli Tomingas end väga eesmärgikindlaks inimeseks ei pea, küll aga on suur tõestamisvajadus saatnud teda lapseeast saati. "Maksku, mis maksab" suhtumine on Tuulit aidanud nii elus kui ka suusarajal.

"Kui keegi ütleb, et ma ei saa millegagi hakkama, siis pulbitsen ja pean tegema kõik, et vastupidist tõestada. Oma jäärapäisusest hakkan harjutama, kuni lõpuks ära teen ja tunnen meeletut rahulolu sellest, et sain vastupidist tõestada," ütles Tuuli Tomingas Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...".

Tahe end tõestada oli Tuulil olemas juba enne suusatrenni minekut. Kui Tuuli kõndima hakkas – seda kusjuures päris noorelt, ema Tiina Tominga sõnutsi seitsmekuuselt – ei läinud kaua aega, kuni lapsele suusad alla pandi. "Mäletan, et mingi hetk ma nutsin ja suusatasin, sest olin vanematest aeglasem ja ma ei kannatanud seda," sõnas Tuuli.

Tuuli emal Tiinal sellist võidutahet enda sõnutsi kunagi olnud pole, ka Tuuli isal mitte. Suurest tõestamisvajadusest hoolimata ei ole Tuuli tee suusatamise tippu liialt roosiline olnud. "Mind üllatab ta väga, sest väikesel Eestimaal nii kaugele jõuda on suur ime. See on olnud väga suurte okastega tee. Juba noorteklassis olid igasugused laagrid, mis finantsiliselt väga rasked, ja terviseprobleemid," tõdes Tiina.

Suur loomaarmastaja Tuuli õppis kunstikallakuga klassis ja temast pidi saama hoopis kunstnik või loomaarst. Sport võlus aga Tuuli südame ja vanemad on teda igas eluetapis täielikult toetanud. "See on uskumatu, kui alla nad oma elukvaliteedi surusid, et mina saaksin laagrites käia ja mul normaalne varustus oleks," rääkis Tuuli. Ema Tiina sõnul oli see periood mõnes mõttes isegi nauditav. "Kümme aastat järjest sai kõik nädalalõpud kell viis tõusta ja Lõuna-Eesti poole sõita, sest Tuuli võistles seal. Elasime enam-vähem kõigile võistlustele kohapeal kaasa," ütles Tiina.

Enne, kui Tuuli oma esimese rahvusvahelise medali sai, tegi ta sporti lihtsalt lõbu pärast. Tippspordi poole pürgimine algas kuuendas-seitsmendas klassis, kus tulemused hakkasid tulema juba vabariiklikult. "Mõtlesin, et teen sporti – ma ei tea, kui kaua –, aga tahan olla selles võimalikult hea. Kui 2012. aastal oma esimese välismaa võistluse medali sain, siis mõistsin, et see on asi, mida päriselt teha tahan," sõnas Tuuli. Enda sõnutsi motiveeris teda algul see, et endal on tore ja kui midagi saavutad, siis veel parem. "Kui sain võidumaitse suhu, siis hakkas aina rohkem tragöödiat tekitama see, kui ma enam ei võitnud. Viimastel aastatel olen väga lühikese süütenööriga," tunnistas laskesuusataja.

Spordi juures hoiab Tuulit emotsioon. "Mitte ükski teine eluvaldkond ei suuda tekitada sellist emotsioonidejada nagu laskesuusatamine. Nii palju kurbust, valu ja samas nii palju rõõmu. See paneb elama," ütles Tuuli. Ka elust on Tuuli alati elamusi ja seiklusi otsinud. "Kui elu hakkab ammenduma, siis peab midagi hullu ette võtma," ütles ta.

Laskesuusatrenni läks Tuuli noore tüdrukuna esiti vastumeelselt ja ettevaatlikult. Esimene aasta oli ta enda sõnul nagu õnnetusehunnik – lasi valemärki ja ei saanud aru, kuhu pärast laskmist sõitma peab. "Mingi hetk hakkasin asjadest aru saama ja huvi läks suuremaks. Järgmine hetk olin laskmises juba täitsa hea," meenutas Tuuli.

"Kui saan olümpiamedali või maailmakarikasarjas hea positsiooni, siis olen oma eesmärgi täitnud ja kui tiim mind sportlasena ei vaja, olen valmis elus edasi minema," nentis Tuuli. "Kui aga maa peale tulla ja mõista, et olen lihtsas peres kasvanud väike tüdruk Nõmmelt, pean otsad kokku tõmbama alles siis, kui olen jõudnud oma võimete tippu."

Toimetaja: Karoliina Tammel

Allikas: "Käbi ei kuku..."

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: