Türgist põgenenud Celal: peame pagulastena näitama, et saame Eestis kõik koos elada

Foto: Kairit Leibold / ERR

Saates "Hommik Anuga" olid külas põgenikud Süüriast, Iraanist ja Türgist, kes rääkisid, miks neil tuli oma koduriigist lahkuda ja miks sai uueks koduks valitud just Eesti. Nad mõistavad eestlaste põgenike-pelgust, kuid teadvustavad, et nemad peavadki näitama, et koos on võimalik elada.

Türgist põgenenud õpetaja Celal Yildirim ütles, et kuivõrd ta oli kodumaal töötanud õpetajana, soovis ta ka Eestisse tulles kohe õpetajana tööle asuda. Selleks tuli tal õppida eesti keelt.

"Kui ma rääkisin eesti keeles, siis see inimestele meeldis. Eestlastele väga meeldis. Mõtlesin, et kui inimesele meeldib, siis ma õpin."

Kullerina töötav Iraani põgenik Behnam Bakhtiari tunnistas, et eesti keel on väga keeruline. "Esimest korda, kui ma kuulsin eesti keelt, siis sain ainult aru sõnadest "tšau", "okei", "aitäh". Aga samm-sammult on parem."

"Ma olen nõus Celaliga, et kui inimesel on unistus, siis ta saab kiiresti keele õpitud," märkis Süüriast põgenenud Shorok Aisuaiman. "Et siin kohe kooli minna, õppisin kiiresti keele selgeks."

Bakhtiari töötas Iraanis filmirežissöörina ja tegi filmi, mis valitsusele ei meeldinud. See rääkis laste vägistamisest ja lapsabieludest.

"8-aastane tüdruk abiellus – ma ütlesin, et miks? Valitsus ütles, et see on nii nagu islam ütleb, aga ma ei uskunud. "Miks sa ei usu? Palun, lähed vanglasse"."

Bakhtiari oli kolm kuud vanglas, misjärel ta isa andis altkäemaksu, et poeg vabaneks. Ta rändas kiiresti Türgisse, sealt Kreekasse Ateenasse, kust ta proovis perega kolm korda jalgsi Makedooniasse ja Serbiasse minna, kuid politsei püüdis nad kinni ja viis tagasi Ateenasse.

Tal polnud dokumente, võltsdokumendid õnnestus tal saada Rumeeniast, misjärel ta ostis lennukipiletid Ateenast Tallinnasse. Eestisse tahtis ta tulla siinse demokraatliku korra tõttu.

"Eestis on sõnavabadus. Kui ma elasin Iraanis, ma ei näinud sõnavabadust," märkis Bakhtiari.

Yildirim ja tema naine töötasid mõlemad Türgis õpetajatena. Kuna nad töötasid koolis, mille töötajad Türgi president Recep Tayyip Erdoğan tembeldas terroristideks, tuli tema naisel veeta kuus kuud vanglas. Yildirim ise oli siis juba põgenik.

"Kui ta välja sai, põgenesime kohe Türgist Kreekasse. Me uurisime, kuhu me võime minna. Ma olin Türgis arvutiõpetaja ja vaatasin, et Eestis on arvuti nii oluline, Eestis on vaikne, Eestis ei ole nii palju türklasi kui Saksamaal ja mõtlesime, et läheme Eestisse. Tulime Eestisse ja hakkasime elama rahulikku elu."

Aisuaiman rääkis, et kui Süürias sõda enam kui kümme aastat tagasi algas, elasid nad järgmised neli aastat sõja keskel. "Me elasime väga rasket elu. Me ei tahtnud Süüriast ära minna. Kõik inimesed sättisid end lahkuma, meil oli teistmoodi. Me ütlesime, et me ei taha oma kodumaalt lahkuda."

Tema viimasel aastal Süürias läks nende kodulinn kinni ja nad ei saanud enam elektrit, vett ega toitu. "Vett sai öösel ainult kaks tundi öösel ja toitu üldse ei olnud. Oli ainult riis, sai ja see oli kõik." Pärast plahvatust nende koolimajas, misjärel paljud õpilased hukka ja vigastada said, teadis ta, et kui nad jäävad sinna, siis nad saavad samuti surma.

"Lahkumine oli ainuvõimalik," sõnas ta. Nad põgenesid Türki ja püüdsid seal oma elu jätkata.

Shorok Aisuaimaniga koos Süüriast põgenes ka tema õde, üliõpilane Kamar Aisulaiman. "Alustasime eluga otsast peale. Käisime koolis, lõpetasime gümnaasiumi. Pärast seda otsustas pere Euroopasse minna, sest kui Türgis elu on ilus, siis samal ajal on see ka raske."

Kui nad said teada, et nad saavad tulla Eestisse, ei teadnud nad Eestist midagi. "Võtsime Google Mapsi lahti ja vaatasime, kus Eesti on. Isa küsis, et "Kas sa oled kindel, et Eesti on Euroopas?" meenutas Kamar Aisulaiman.

Yildirim ütles, et see on arusaadav, et eestlased pelgavad põgenikke Süüriast, Türgist ja Iraanist. "Nad ei tea, kes me oleme. Seepärast peame meie, pagulased, seletama. Näitama, et me võime koos elada."

Bakhtiari sõnas, et eestlased on esialgu kinnised, aga pärast, kui nad avanevad, on kõik sõbralikud. "Minu töökaaslased, töötukassa, perearst, sotsiaalosakond, minu naabrid."

"Alguses on nad külmad nagu ilm," kirjeldas Yildirim.

Rääkides Eesti traditsioonilistest toitudest, tunnistas Bakhtiari, et ta ei saanud aru, miks tehakse sülti. Yildirim märkis, et talle ei meeldinud suitsuliha ja -kala. "Aga kalasupp on tõesti hea," lisas ta. "Kapsarull hakklihaga on ka väga maitsev. Väga soovitan." Aisulaimani-õdedele aga meeldib suitsukala.

Yildirim tõdes, et tunneb end Eestis praegu kui kodus. "Ma olen kurd ja kurdid on riigita rahvas ning Eesti on nagu minu riik."

"Sama," tunnistas Bakhtiari, kes töötab praegu kullerina, kuid soovib ka Eestis filmi alal töötada. Tänavu tegi ta Eestis filmi immigratsioonist, mille ta saatis ka festivalidele, kust ta praegu veel vastust ei ole saanud. "Aga ma ootan ja ma jätkan."

Kamar loodab ülikooliõpingud lõpetada ja Eestisse jääda. Tema õde õpib praegu Tallinna tervishoiu kõrgkoolis ämmaemanda erialal.

Toimetaja: Merit Maarits, intervjueeris Anu Välba

Allikas: "Hommik Anuga"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: