Rahvapäraselt algas jõuluaeg juba andresepäevast, 30. novembrist. Siis pöördusid mõtted rohkem jõuludele. Kõige kibekiiremad askeldused algasid aga kolm päeva enne jõululaupäeva, 21. novembril ehk toomapäeval. "Eks mõtted olid seal, et saada töödega ühele poole, et oleks aega neid pikki pühi tähistada. Nii nagu me praegu tahame jõuludel aega maha võtta, oli ka vanasti," rääkis Maret Tamjärv "Terevisioonis".

Toomapäevast alates olid kõik muud tööd keelatud. Siis tuli keskenduda kodu korrastamisele ja toiduvalmistamisele, et kui jõulupühad kätte jõuavad, saaks rahmeldamata kodus olla. "Jõulupühad on alati olnud puhkuse- ja kodukeskne aeg," ütles Tamjärv.

Keeruline oli nõukaajal, kui midagi saada polnud. Näärikuusedki ei jõudnud Tamjärve sõnul palju enne aastavahetust müügile. "Näärid oli lõbusam ja elavam jõulupühade osa. Siis ennustati tulevikku ja mängiti lõbusaid mänge. Lust ja rõõm on sellega kogu aeg kaasas käinud," sõnas naine.

Tähtsaim koht jõululaual oli mõistagi leival, mis pidi laual olema kogu jõuluajal. "See pidi kindlustama pere head viljakust ja käekäiku," selgitas Tamjärv. Jõululaud oli toona kõige rikkalikum, parem ja erilisem. Muidu oli toidulaud kasin, enne jõule veel paastuti. "Tänapäeval me sellest nii väga aru ei saa, sest vana aja mõistes sööme kogu aeg pühadetoitu."

Tammjärve sõnul armastatakse endiselt vana jõulutähistust. "See on see, mida ühest küljest teame, aga alati imestame, et see nii on olnud: kuidas õled tuppa toodi, tube kaunistati ja toonast jõulutoitu tehti," rääkis Tamjärv.

Vabaõhumuuseumis avaneb võimalus osa saada nii vanadest kui ka uuematest jõulutraditsioonidest jõulukülas, mida saab sel aastal külastada 18. ja 19. detsembril.