73-minutiline dokumentaal pealkirjaga "u.Q" on eeskätt raske haiguse tõttu varalahkunud Uku Kuudi lugu, aga keskne roll on ka tema ema Marju helimeenutustel. Ema ja poeg olid lahutamatud mitte ainult veresideme, vaid ka kutsumuse poolest.

Režissöör Ivar Murd tunnistas, et tegu on ühelt poolt fännidokumentaaliga, aga teisalt inimliku draamaga, mis asetub lisaks ajaloosündmuste foonile.

1946. aastal Tallinnas sündinud Marju Kuut on kahtlemata üks säravamaid tähti Eesti naislauljate seas, kes salvestas erinevate koosseisudega hulga lugusid, mis kuuluvad popi kullafondi. Nende hulgas on "Raagus sõnad", "See pole see" või "Sa tantsi sambat".

Aastal 1965 nimetas mainekas USA ajakiri Down Beat eestlanna Nõukogude Liidu parimaks džässlauljatariks. Seetõttu polnud üllatus, et kui Marju sai 19-aastasena poja, kelle nimeks pandi Uku-Sulev, kasvas poiss üles muusikast läbi imbununa. 

"Ukul oli ka see asi veres ja temal tuli see kõik loomulikult välja. Ta oli jazz'is, funk'is ja soul'is üles kasvanud. Nad olid oma loomingus ülimalt läbipõimunud, neil on ka ju ühiseid lugusid," märkis muusikakriitik Valner Valme.

Uku karjäär algas Nõukogude Eesti lapstähena, kes salvestas näiteks 1974. aastal Eesti Raadio estraadiorkestriga laulu "Karu Uni". Kusjuures gruuvivat taustavokaali laulis teiste kõrval ema Marju. Ehkki korüfee Valter Ojakäär kirjutas laulu spetsiaalselt Ukule, meenutas ema, et poiss sellest ei vaimustunud. 

"Ta ei tahtnud seda teha, aga siis lõpuks tegigi ära, ja järsku kuulen, kuidas kõrge hääl paneb sinna viimase kõige õigema jazz-akordi peale – see oli niivõrd armas." 

Marju Kuut elab viimastel aastatel tagasitõmbununa välismaal ning väldib meediat. Ka "Pealtnägijale" nõustub ta andma ainult audiointervjuu ehk ilma pildita. Eesti Raadio ja ETV arhiivis on kuue- ja seitsmekümnendatest 500 pala, milles Marju Kuut soleeris või osales. Lisaks rollid mitmes filmis, nagu hitt: "Varastati Vana Toomas". Tema läänelik stiil oli niigi kontrastis nõukogude halli argipäevaga, aga 1980. aastal õnnestus üksikemana poega kasvataval Marjul emigreeruda Rootsi, kaasas toona 14-aastane Uku.

Lahkumine punaparadiisist tähendas muuhulgas, et Marju Kuut sai kodumaal eetrikeelu ja tema palasid ei mängitud järgmised kümme aastat. Stockholmis töötas Marju kristlikus IBRA raadios produtsendina ja andis kontserte, võttes juurde nime Marynel või lühemalt Maryn. 80. aastate teises pooles kolisid Marju ja Uku edasi Los Angelesse.

"Rootsis ega Ameerikas ei olnud keeruline muusikat teha. Kui sa lähed elama kusagile teise riiki, siis esimene asi ei ole kohe hakata muusikat tegema. Pead kõigepealt vaatama, kuidas üldse elu hakkab minema, kuidas teises riigis üldse asjad käivad. Mina olin juba oma muusika ära teinud. Aga temal kõik alles algas," rääkis Marju.

Kui Marju püüdis end elatada muusika produtseerimisega, siis tema teismeline poeg salvestas samal ajal peamiselt elektroonilist magamistoa-funk'i, mis oli muusikakriitik Valner Valme sõnul ajast ees isegi maailmamastaabis. Sellest ajast pärineb ka nimekuju u.Q, mis pidi olema inglisekeelses maailmas suupärasem. Kui tema salvestised nullindate lõpus laiema ringini jõudsid, oli see paljudele suur üllatus. 

"See oli jube moodne asi. Aga paljud ei teadnud, et see on tehtud 80ndatel – 1982 kuni 1989, kui maailmas sellist muusikat praktiliselt ei tehtud või kui tehti, siis kuskil kuluaarides," selgitas Valme.

"Saatsime demod üks kord nelja suurde firmasse ja ainult üks vastas – Warner Bros, kes kiitis õudselt meie energiat, aga ütles kahjuks, et neile tuleb selline stiil kindlasti alles viie aasta pärast. See ajas naerma," meenutas Marju Kuut.

Nagu peategelased ise, on ka neist jutustav dokfilm eripärane. Kuutide Ameerika perioodist on küll hulganisti varem nägemata koduvideoid, kuid umbes 360 tundi kaadreid läbi vaadates selgus, et Uku on enamasti kaamera taga. Seetõttu on filmis algupärane materjal läbisegi detailitäpse taaslavastusega ning piir kahe vahel kohati hägune.

"Selle filmi märksõna tegelikult on "psühhedeelne". Meil on psühhedeelne film," tõdes filmi produtsent Margus Õunapuu.

Omaette väljakutse oli leida sobivad näitlejad kehastama Marjut ja Ukut. Eri eluperioodide Marjut mängivad Heidy Purga ja Helina Risti, Ukut kehastavad Rain Tolk ja Mart Avi.

Kertu Silla-Kuut tunnistas, et see lahendus oli isegi päris lugu. "See oli visuaalselt väga teistsugune mees. See, kellega mina koos elasin."

Kui vabaduse tuuled Eestis puhuma hakkasid, kolisid Marju ja Uku teiselt poolt maakera tagasi, mis pälvis isegi "Aktuaalse Kaamera" tähelepanu. Murdi sõnul on see väga seotud sellega, mis Eestis omal ajal toimus.

"Nad tundsid, et nad ei suuda siin loojatena resideeruda. Kõik see, miks nad siit lahkusid, kust nad tagasi tulid. Uku keskendumine äritegevusele 90ndatel enne seda, kui ta muusikale pühendus hiljem elus. Mõnes mõttes peegeldab see väärtuste muutumist ja seda, et mida tähendab metsik ida," selgitas Murd.

Ema ja poeg küll esinesid koos nii ETV ekraanil kui ka lavadel, aga Uku püüdis rakendada keelteoskust ja lääne kogemust ning läbi lüüa rohkem äris. 2000ndate alguses töötas majandusharidusega Uku Rootsi IT-ettevõtte Eesti filiaali juhina, kui tema assistendiks sattus Kertu, kellega tekkis armastus. 

"Jalutasime ühel septembrikuul Pirita teel mere ääres. Pidime järjekordselt minema Pirita kloostrisse ühele üritusele. Ta peatas mind kinni, ütles, et "Kertu, ma tahan sinuga abielluda"," meenutas Kertu Silla-Kuut.

"Ma ütlesin talle, et "Mis mõttes, praegu on sügis, mina ei abiellu sügisel". Ja siis ta küsis, et "Hea küll, aga millal sa abiellud" ja ma ütlesin, et juunikuus ja ütlesin isegi kuupäeva, millal ma tahan abielluda. Ta ütles, et "Kena, siis sellel kuupäeval me abiellumegi"."

Vastabiellunud seadsid end sisse Saaremaal. Uku hakkas varem peamiselt sahtlis olnud loomingut plaadistama ja pälvis kriitikute sooja vastuvõtu. Selle kõrvalt rajas ta Pöidesse viinamarjakasvandust, plaaniga luua loomeinimestele veini- ja muusikakeskus.

"Isegi mina ütlesin talle, et kuule, äkki sa ikka igaühele ei peaks rääkima, et sa hakkad viinamarju kasvatama. See kõik pidi toimuma Saaremaal. Me olime rajamas helget, ilusat elu," meenutas Kertu.

2009–2010 jõudis Uku olla põgusalt Vormsi vallavanem, kus tuli kasuks ka rootsi keele oskus, aga just sel perioodil andsid märku esimesed tõsised terviseprobleemid.

"Trummipulgad kukkusid käest, ta ei jaksanud enam rütmi lüüa. Ta tegelikult teadis oma diagnoosi juba enne, kui ta sellele arstidelt kinnituse sai. Ta väga pelgas neid uuringuid," meenutas Kertu Silla-Kuut.

Uku Kuudil diagnoositi neurodegeneratiivne ALS, mis tähendab, et kontroll keha üle ajapikku kadus, ent mõistus püsis selge. Haigusega võitlemine, sellega leppimine ning Kertu eneseohverdus ja abitus samal ajal, kui mees vääramatult hääbus, on omaette liigutav lugu, millest on korduvalt räägitud. Ema Marynel, kes on viimastel aastatel mitme teemaga vastuvoolu ujunud, on aga haiguse osas täiesti teisel meelel ja usub, et poega saanuks päästa. 

"Ma ei oleks seda asja jätnud nii nagu nemad jätsid. Ukul ei olnud ALS see, mis tal oli. Sellega ta oleks umbes paari aastaga kindlasti täitsa terveks saanud. Ta oleks pidanud tulema Rootsi, sest siin oli kõik valmis selleks. Aga sellest me rohkem ei räägi," rääkis Marju Kuut.

Eri formaatides ilmus Uku Kuudil 12 plaati, sealhulgas üllitas Washingtoni plaadifirma PPU, mis keskendub 70–80ndate elektroonilisele tantsumuusikale, kuus helikandjat eestlase loominguga. 2014, olles juba halvatud, nomineeriti üks tema album Eesti muusikaauhindade galal. Kuid haigus võttis oma – 22. septembril 2017 lahkus Uku Kuut 51-aastaselt taevasesse bändi. Aga fänne on tal tänaseni isegi maailma teises otsas.

"Uku haual on ka kogu aeg lilli ja ma tean, et tema tõelised fännid on neid sinna viinud, ja minu käest on küsitud tema muusika kättesaadavuse ja kõige kohta, et fänne on küll," rääkis Kertu Silla-Kuut.

Õunapuu ei usu, et film toob kaasa Uku Kuudi buumi. "Ilmselt jääb ta ikkagi rohkem nišimuusikaks." Uku kõige suuremad fännid on tema sõnul Jaapanis.

"Uku Kuut on tegelane, kelle isiku ja selle loomise ümber hakatakse järgnevatel aastakümnetel looma ka müsteeriume. Siin on kultustegelaseks veel ruumi küllaga," nentis Valme.

Marju Marynel Kuut tunnistas, et nad olid pojaga hingesugulased. Viimati ületas legendaarne diiva ise uudiskünnise, kui teatas, et keeldub presidendi teenetemärgist, sest pidas selle andmise selgitust liiga pealiskaudseks.

Ta kinnitas, et lavale ta enam ei astu ning enamus tema aega kulub praegu enda ja poja muusikalise pärandi väärindamisele. Uku fännidel on loota seni avaldamata materjaliga plaate.

"Mul on nii palju veel teha. Kirjutan raamatuid. Panen ka eesti vanadest lugudest duubelalbumit kokku. Avastan Uku lugusid, millest tal on ainult pool tehtud," rääkis Marju Kuut.

Ivar Murd unistab, et Uku Kuudi muusika saaks tõeliselt tuntuks. "Et ta looming elaks edasi ja et seda hinnataks."