53-aastane Katrin Merisalu on Eesti üks edukamaid naismägironijaid. Alustanud tõsisemalt 2010. aastal, on ta tänaseks võtnud mitukümmend tippu, seal hulgas oli ta kaks aastat tagasi esimene eestlanna, kes alistas 8000-meetrise mäe – 8163-meetrise Manaslu Nepalis. Järgmine loogiline samm oligi kõigi mägironijate unistus, maailma kõrgeim tipp Chomolungma ehk Mount Everest, kuhu oli enne jõudnud küll kolm eesti meest, aga mitte ükski naine. 

Eestlanna kuulus rahvusvahelisse gruppi, kus olid mägironijad Rumeeniast, Indiast, Ameerika Ühendriikidest, Montenegrost, Jaapanist, El Salvadorist ja Ühendkuningriigist. Inglane Simon Ferrier-May oli see, kellega Katrin kohtus läinud suvel Mont Blanci tippu ronides ja kes tegi just seal ettepaneku vallutada koos planeedi kõrgeim mägi. 

Seltskond kohtus Nepali pealinnas Kathmandus esmakordselt 30. märtsil, kus tehti kõigile ka koroonatestid ja siirduti baaslaagrisse, kus algas aklimatiseerumine ja sobiva ilma ootamine. Maailma kõrgeima tipu ümber käib omaette turismiäri, mis toob Nepali riigile märkimisväärset tulu. Kui 2020. aasta ronimishooaeg tühistati kroona tõttu, siis tänavu taotles luba Everesti otsa ronida 408 alpinisti üle ilma.

"Ehkki tegu on ektreemturismiga, on ka Everesti võimalik vallutada viietärni tingimustes või tagasihoidlikumalt," kinnitas Merisali ja lisas, et kui luksuslikum pakett võib maksta kuni 150 000 või 160 000 eurot, siis tema eelarve oli 28 000 eurot. "Sul on võimalik valida selline variant, mis on tagasihoidlikum, kus siis klient elabki lihtsalt väikeses telgis, see on see, mille mina valisin," kinnitas ta, lisades, et sel juhul tuleb sul reeglina oma kraam kõik ise mäkke tassida.

Abikaasa Aivar ei hoia naisele niisama kaugelt pöialt, vaid on seiklustel omamoodi koordinaator ja nõuandja. Ta on läbi satelliitseadeldise pidevas kontaktis ja annab mitme tuhande kilomeetri tagant Viimsi kodust sageli täpsemat ilmainfot ja muud teavet. Everest ei ole tehniliselt kõige keerulisem mägi, aga heitlik ja karm ilm, seal hulgas ülitugevad tuuled, ekstreemsest kõrgusest tingitud mäehaigus ja laviinid on saja-aastase ronimisajaloo jooksul nõudnud enam kui 300 alpinisti elu. Aprilli alguses oli Katrin veel optimistlik ja harjus kohalike oludega.

Suur osa kõrgmägede vallutamisest sisaldab ootamist, et äärmuslike oludega harjuda. Lihtsalt öeldes elavad alpinistid laagris ja teevad harjutustõususid, kuni keha, ilm ja muud asjaolud on valmis edasi kõrgemale liikumiseks. Everesti nõlval on neli sellist vahejaama või laagrit, kus sõltuvalt hetkest viibib mõnikümmend kuni sadakond inimest, nende hulgas šerpad, kes töötavad teejuhtide ja koormatassijatena.

Tagantjärgi kahtlustatakse, et kuna baaslaagrisse saabunud alpinistid olid kõik testitud ja enamuses ka vaktsineeritud, siis just kohalike kaudu jõudis laagrisse koroona. Aga päris tõde ei tea siiski keegi. "Me olime teinud ära juba esimese aklimatiseerumise tõusu, olime naasnud laagrisse ja üks meie tugevamatest ja päikeselisematest šerpadest, nii-öelda meie laagri hing, sisuliselt vaarus tagasi," kinnitas Katrin Merisalu ja lisas, et nad imestasid, et kuhu ta on jäänud. "Ta jõudis laagrisse väga kehvas seisus."

Sealtpeale hakkas see Merisalu sõnul tasapisi kerima, kuni lõpuks olid šerpad nii halvas seisus, et nad tuli alla transportida. "Selleks hetkeks me juba kuulsime, et baaslaagris olevat koroonajuhtumid ka," mainis ta ja lisas, et kui kõik köhima hakkasid, üritasid nad end käepäraste vahenditega ravida. "Ühel šerpal oli kaasas mingisugune inhalatsiooni õli, seda õli tilgutati kaussi, rätik üle pea ja noh, see oli ainus, mis me oskasime teha."

Lõpuks oli ka Eesti mägironijal kõrge palavik ning ta oli täiesti jõuetu. "Pikka pidu ei olnud, siis ma sain aru, et nüüd on kõik, et sellest enam hullemaks minna ei saa," rõhutas ta ja lisas, et tegelikult läks pärast seda veel hullemaks.

Katrin suhtles küll Aivariga ja postitas oma Facebooki lehele, ent ei avaldanud, kui tõsine olukord tegelikult on. "Eks ta teadlikult siis pehmendas seda, et ma ei muretseks rohkem siin kodus ja et ta saaks ise rahulikult oma asju otsustada," kinnitas Aivar Merisalu ja lisas, et kui ta oleks kuulnud, et tal on seal üle 40 kraadine palavik, siis ta oleks ikkagi öelnud, et paki asjad ja tule ära.

Mai keskel tundis eestlanna rindkeres nii tugevaid valusid, et otsustas koos kahe teise haigestunud grupikaaslasega taanduda 5000 meetri peal asuvast baaslaagrist 2800 meetri kõrgusel asuvasse Lukla linna, lootes, et madalamal on kergem toibuda. Grupikaaslaste tervis siiski halvenes ja nad transporditakse kopteriga alla Kathmandu haiglasse, Katrini enesetunne aga paranes.

Katrin oli haiguse ja kurnatuse kiuste mäel vastu pidanud poolteist kuud ning jõudis mai keskel 8000 meetri peal asuvasse tipulaagrisse. Tavapäraselt veedetakse seal mõned öötunnid ja starditakse tipurünnakule, mis kestab umbes 10 tundi ja kus tuleb tõusta enne koitu veel 848 meetrit. Katrini grupp on koost lagunenud, enamik on haigusega välja kukkunud, kõik esialgsed šerpad on haiglas ja välja vahetatud asendusliikmetega, kellel napib teadmisi ja oskusi. Niigi kriitilisele olukorrale keerab vinti peale torm, mille vaibumist ei ole näha.

"Ma ei kujuta ette, mitu meetrit sekundis see torm oli, aga ma olen igasugustes olukordades mägedes varemgi olnud, sellist tormi mina varem üle kümne aasta jooksul polnud kogenud," kinnitas ta ja lisas, et selle peale pööras ka tema tervis halvemuse poole. "Mul tekkisid jälle need rindkerevalud ja ma sain aru, et kui ma nüüd hästi kiiresti siit alla ei saa, siis siia ma jään."

6500 meetri peal asuvas Everesti teises laagris proovib eestlanna endale päästekopteri järgi kutsuda, sest enesetunne pole vaatamata kahe laagrijagu allapoole jõudmisele paranenud, ent halva ilma tõttu kopterid see päev ei lenda. Talle jõuavad järgi ülejäänud grupi riismed ning selgub, et üks – toosama britt Simon – suutis siiski öösel 8849-meetrises tipus ära käia, aga meeleolu on pigem morn kui ülev.

23. mail jõudis Everesti tippu teise ekspeditsiooni koosseisus hoopis Krisli Melesk, kellest sai esimene eestlanna maailma katusel. Katrin Merisalu jõudis aga päev pärast tipulaagrist naasmist Kathmandu haiglasse, kus diagnoositi, et ta põdes mäe peal läbi koroona ja kahepoolse kopsupõletiku. Pärast rohkem kui kahte kuud kodust eemal jõudis ta tagasi Eestisse 1. juunil, 10 kilo kergemana ja üleelatust traumeerituna.

Küll aga kinnitas Katrin Merisalu, et läheks uuesti Eversti tippu püüdma. "Minu jaoks ta oligi kui õppetund, millest õppida," kinnitas ta ja lisas, et ta ei pea seda reisi ebaõnnestumiseks. "Tagantjärgi analüüsides oli see ikkagi õnn kuubis, et ma sealt alla sain, see oli kõige tähtsam, et sa jõuad ühes tükis elusa-tervena alla."