"Mattias ei rääkinud väiksena üldse midagi. Kaks aastat oli täiesti vaiki. Võib-olla rääkis ta oma mõtteid kuskil mujal, aga mitte meile. Hiljem mõtlesin, et äkki tal polnudki midagi öelda," rääkis Mattias Naani ema Katrin Naan Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...".

Ka Mattiase enda jaoks oli suureks üllatuseks, et ta julges kümme aastat tagasi alustava koomikuna teha oma esimese avatud mikrofoni ürituse. "Ma ei öelnud kellelegi, et ma lähen. Pärast kargasin õnnest ja patsutasin endale õlale," ütles Mattias.

Oma sõnul pole Mattias koomiku eluks sündinud. "Minu suund oli hoopis teine, pigem oleksin pidanud olema vaikne arvutimees. Kindlasti oleks see lihtsam, aga kui sees on soov, siis lähed jonnides edasi," ütles mees.

Ema Katrin oli Mattiase esinemisest pahviks löödud. "Mattias üllatas täiega - esines üksi laval, rääkis. Ma mäletan, kui ta esimeses klassis kartis laulukooriga lavale minna. Ta vaatas kogu aeg maha ja vaevu liigutas suud," meenutas Katrin. Sellest, et poeg päriselt laulda oskab, sai Katrin teada alles paar aastat tagasi.

"Olen tihtipeale mõelnud, et lastelt on nii palju õppida. On mingi aeg, kui neid tuleb suunata - kuskil kolmanda eluaastani -, aga siis hakkab juba nende poolt vastu tulema," sõnas Katrin ja lisas, et on enda lastelt palju õppinud ettevõtlikkust.

Oma häbelikkust noore poisina seletab Mattias sellega, et leidis iseend üpris hilja. "Pikalt defineeris mind mu ümbruskond," selgitas Mattias. Koolipoisina oli ta väga eeskujulik ja õpetajate ees tundis pigem aukartust. "Ma olin piisavalt igav laps. Ma ei kujuta ette, et oleksin tahtnud kuskile minna. Võib-olla see illusioon tekkis sellest, et mulle oli kõik lubatud."

Kui Naanid kokku saavad, on alati mingi nali õhus. "Meil pole tõsist juttu, vaidlusi ei teki, vaid kogu aeg on kuskil mingi krutski. Kui häda käes, saame omavahel kokku, räägime ja vaikselt lahendame probleemid. Ma ei tea, miks see nii on, aga meile on see loomulik," rääkis Katrin.