"Pealtnägija" tegi tutvust Eesti sünkroonujujatega

Foto: ERR

Eestis saab sünkroonujumist õppida Eesti Veespordialade Koolis. "Pealtnägija" uuris, kuidas Eesti sünkroonujujatel läheb ning millised on spordiala tulevikuväljavaated.

Sünkroon- ehk kujundujumise maaletooja ning seni ainus koht Eestis, kus seda ametlikult õppida saab, on Eesti Veespordialade Kool, mis loodi 2015. aastal. Ehkki nimi viitab koolile, on tegu eraklubiga, mille tiiva all harrastatakse ka veepalli, aga enamik õpilasi on sünkroonujujad.

Eesti Veespordialade Kooli juhatuse liige Lidia Kazatšok, kelle põhitöökoht on hoopis ühes Tallinna erakoolis eesti keele õpetajana, räägib, et tegevusloa ja laste pearaha saamiseks tuli teha kõvasti veenmistööd nii olümpiakomitees, kultuuriministeeriumis kui ka linnavalitsuses.

"Oli tõesti raske, pidime veenma ja veenma, et me oleme need tõsised, kes näevad Eestis tulevikku sünkroonujumises," rääkis Kazatšok.

Kahjuks polnud Eestis sobilikke treenereid seni, kuni leiti Anton Rzhanov. Moskvas sündinud balletiartist ja ballettmeister on tantsinud varem Baškiiria ja Samara teatris ning liitus 2008. aastal Estonia trupiga.

"Mingil hetkel tundsin, et tantsimine polegi mulle enam huvitav. Käin tööl nagu käsukorras, sest oli vaja ju tööd teha. Mu tuttav, kes tegeles Eestis  sünkroonujumise arendamisega, soovitas mul sõita Venemaale seda õppima," ütles Rzhanov.

Anton lõpetas karjääri Estonias, sõitis Moskvasse ning tegi läbi vajaliku koolituse. Juba kuuendat aastat on ta ainus ametlike paberitega sünkroonujumise treener Eestis.

"Praegu on meil treenimas ligi sada last. Kui määratleda taseme järgi, siis algajaid on 20–25. Neid, kes on ettevalmistusgrupis, on 15 ja neid, kes tegelevad sellega oma lõbuks, on kümme inimest ning spordigrupp on 30-liikmeline."

Sünkroonujumine on Eestis veel lapsekingades

Sünkroonujumises peetakse rahvusvahelisi võistlusi alates eelmise sajandi keskpaigast. Kui olümpiamängude kavas on seni naiskondlik ja naiste paaris-sünkroonujumine, siis MM-il võisteldakse ka soolokavadega. Võrdõiguslikkus teeb võidukäiku ka siin ja seni vaid naiste päralt alal korraldatakse üha rohkem võistlusi ka segapaaridele.

Antoni õpilased on seni saavutanud häid tulemusi rahvusvahelistel võistlustel just paaris ja sooloetteastetega, aga päris tippude, nagu Venemaa, USA ja Kanada tase jääb veel kaugele.

"Me oleme üsna noored selles mõttes, et meil on vaja veel koole, kellega siin võistelda Eesti piires, et võib olla filiaale rohkem, et koolitada treenereid Eestis igal pool," mainis Lidia Kazatšok.

Ilma eriliste sportlike ambitsioonideta teeb kaks korda nädalas trenni ka harrastajate grupp, mis moodustati Masters rühma sportlase Anastassia Kuldmaa eestvedamisel.

Anastassia on päevatöös hambaarst ja koos temaga hüppavad kaks korda nädalas basseini kujundeid moodustama näiteks perearst, geneetik, jurist ja psühholoog. Kõiki ühendab soov teha enamat kui vesivõimlemine.

"Maailma ilusaimad ja sportlikemad naised on muidugi enamuses. Alguses olid ikkagi enamik lapsevanemad, aga päris kiiresti tulid sinna juurde ka meie tuttavad, kes on kuulnud, ja tuli välja, et mõni on lausa unistanud sellest trennist," lisas Kuldmaa.

Trenn algab kuivalt

"Muidugi alustame trenni spordisaalis, venitame, teeme spagaati, siis tugevdame lihaseid üldfüüsilise treeninguga, siis lisandub akrobaatika, sest ilma selleta ei saa vee all olles teha harjutust pea alaspidi, kui sa seda kuival teha ei oska. Seda enam kuival treenimiseks on meil rohkem aega kui vees. Tasapisi tuleb juurde koreograafia, siis õpivad lapsed klassikalist balletti, sest see on aluseks sünkroonujumisele," kirjeldas sünkroonujumise trenni treener Anton Rzhanov.

Akrobaatika, rütmika ja koreograafia on üks asi, aga lisaks nõuavad võistlused kauneid kostüüme, säravat make-up'i ja soenguid, mis – arvestades, et kõik toimub vees – on omaette väljakutse. 

Kuldmaa sõnul tehakse soengud želatiiniga. "Pärast on väga keeruline seda sealt peast maha saada, aga samas ta ei ole kemikaal ja ta ei ole nii mürgine ja kuna ta on ikkagi vee sees ja see asi, mida sa peale paned, ei tohi seda vett ka halvaks teha."

Kui kõrvalt vaadates tundub see malbe hõljumine, siis tegelikkuses võib entusiastide sõnul minna ka päris ohtlikuks. Kuna muster peab olema tihe, pole haruldane, et naabril lüüakse jalaga nina veriseks. Lisaks kipub vee all hapnikuvaeguses segi minema parem ja vasak või koguni kaotatakse teadvus. Just selle tõttu on rahvusvaheline alaliit kehtestatud reegli, et ilma hingamata ei tohi olla rohkem kui 40 sekundit. 

"Kui me räägime tippsportlastest, siis näiteks olümpiamängude kulla saanud Venemaa meeskonnast, siis nad harjutavad seda kava poolteist või kaks aastat iga päev kümme tundi ja just selleks, et olla ideaalselt sünkroonis. Millimeeter haaval pannakse kõik need jalad ühtemoodi samas tempos püsti, sest see võib ollagi see vahe. Tehniliselt need kavad on samad, aga kui filigraanselt seda tehakse, see ongi ainult trenn, drill, trenn, drill tundide viisi," sõnas Kuldmaa.

"See on ikka raske, aga kui sa palju töötad – trennid, siis see läheb palju lihtsamaks," ütles treeningrühma liige Anna Paula Tiidemann.

Toimetaja: Lisete Tagen

Allikas: "Pealtnägija"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: