"Tõnu elas mõned aastat Vilsandil, käis mul saunas ja ajasime juttu," rääkis Jaan Tätte "Ringvaates". Ühel hetkel otsustas Tõnu Õnnepalu sammud Vilsandilt edasi seada - nagu ta Tätte sõnul igalt poolt mingil hetkel minema läheb. "Mul hakkas kahju ja mõtlesin, et tahaks veel Tõnuga kuskil koos olla, et rahvas ka tema loomet kogeks," ütles Tätte.

Õnnepalul on Vilsandiga pikk ajalugu. Esimest korda sattus ta sinna ammu aega tagasi, ent juba siis hellitas mõtet kunagi pikemaks tagasi minna. "Ma ei läinud Vilsandile tagasi mõttega, et vaatan korra, mis saab. Läksin ikka pikaks ajaks, oma mõtteis alatiseks. Elu läks teisiti," tõdes kirjanik.

Saunalaval räägitud jutud, aga ka palju muud, tulevad esitusele salongiõhtutel "Laulame vaikselt ja mõtleme valjusti". "Hämara ja vaikse hingedeajaga käivadki kaasas vaiksed jutud, laulud ja luuletused. Mulle see aeg meeldib," rääkis Õnnepalu.

Ravila mõisa just niisugused lood Tätte sõnul sobivadki. Tal on hea meel, et saab lõpuks esitada laule, mida ta väga armastab, ent mis suvelavadele ei passi. "Vaiksed laulud armastusest," täpsustas ta.

Laulude-luuletuste vahepeal küsivad sõbrad teineteiselt ka küsimusi, mida saunas arutada ei jõutud ja mida kumbki ette ei tea. Nii on salongiõhtutel ka pisike üllatusmoment.

Kui Õnnepalust on saanud tõsine rööprähkleja ja tööd teeb ta lausa kahes ametis, siis Tättel pole oma vaba ajaga suurt midagi peale hakata. Siiski suudab ta viimaks lõpuni nautida vaikust ja vabadust, sest kõik on juba saavutatud. "Nüüd loksun merega kaasa ja ei pea elus midagi tegema. Mida vähem teed, seda kergem on maakeral," sõnas Tätte.