Kummituslugude uurija: eestlastele on kummitused võõrapärased

Foto: Kairit Leibold/ERR

Saates "Hommik Anuga" olid külas Kalamaja muuseumi juhataja Kristi Paatsi ja Tartu mänguasjamuuseumi peavarahoidja Liis Järv, kes rääkisid saatejuht Anu Välbaga kummitustest.

Nii Liis Järv kui ka Kristi Paatsi tegelevad mõlemad kummitustuuride korraldamisega. Naised tõdesid, et nad ei uuri mitte kummitusi, vaid kummituslugusid. "On tore, et neid lugusid räägitakse ja need on juhtunud. Meie saame neid edasi rääkida," sõnas Paatsi.

Naised mainisid, et muidugi peab olema kummitusvideode suhtes kriitiline, sest tehnika abil on võimalik kummitusjuhtumeid lavastada.

Kristi Paatsi rääkis, et üheks kummitavamaks kohaks on Tallinna vanalinn, kus peamiselt kummitavad imeilusad naised või mungad. "Need on kaks suuremat lugudes esinevat tüüpi." Liis Järve sõnul on Tartus kummituslugude keskuseks Toomemägi ja lisas, et sealt pärineb ka kõige rohkem dokumenteeritud näiteid.

Järv tõi näite aastast 1926, mil suvisel ajal noormees ja neiu Toomemäel jalutasid. Oli tavaline, et suveperioodil mängis Toomemäel orkester ning noorpaar otsustas pingil puhata ja ilusat päeva nautida. Ühel hetkel istus paari kõrvale soliidne härrasmees. "Kõik oli kena ja rahulik, kuni ühel hetkel käis revolvrilask," rääkis Järv. Noored teavitasid politseid ning nägid, kuidas surnukeha minema viidi. Mõne nädala pärast sattus noorpaar taas Toomamäele ning juhtusid kokku tuttavliku välimusega härraga. Järv mainis, et tegemist oli ilmselt enesetapja vaimuga, kes jäi kohaga seotuks. "Ta jäi elavate ja surnute maailma vahele kinni," rääkis Järv ja lisas, et härrasmees jäi seotuks ka noorpaariga.

Paljudes kultuurides on levinud arusaam, et kui unenäos nähakse surnut ning ta kutsub endaga kaasa, siis mitte mingil juhul ei tohiks seda teha. "See on surmale käe andmine," rääkis Järv ja lisas, et on uskumus, et nii võivad kaasneda haigused või isegi surm.

Lisaks kummituslugude uurimisele koguvad naised inimeste kogemusi kummitustega. Nii kogus Liis Järv kummituslugusid Tartu pubidest. Näiteks teadis Järv rääkida, et pubis Krooks levis uskumus, et kui keegi baarileti ääres koputab tellija õlale, siis kindlasti ei tohiks ehmatada või ümber pöörata. "Kui juhtub, et see koputaja on rohelistes pükstes noormees, siis see on surmakutsar, kes ütleb, et aasta pärast oled siitilmast läinud."

Tallinna vanalinna kummituslood on mõjutatud keskajast. Kristi Paatsi rääkis loo naisest, kes elas Kuninga tänaval. Sageli ärkas naine öösiti üles ja märkas enda ees vana naisterahva kuju. Lõpuks rääkis naisterahvas kummitusest ka korteriomanikuga, kes teadis rääkida, et seal, kus vaim ilmub, on kinnimüüritud trepikäik ning ilmselt on naise puhul tegemist endise teenijannaga.

Paatsi ja Järve sõnul on kummitused eestlastele võõrapärased. Rohkem on folklooris levinud kodukäijad. Kummitused on eestlasteni jõudnud baltisaksa kultuurist.

Toimetaja: Lisete Tagen, intervjueeris Anu Välba

Allikas: "Hommik Anuga"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: