Vaba Eesti ainsal hukkamisel viibinud prokurör: ta oli vastik tüüp
Viimane kriminaali hukkamine okupeeritud Eesti ajal toimus 1969. aastal. Prokurörina oli selle juures Patarei vanglas kinnipidamiskohtade järelevalveprokurör Feliks Saarevet, kes esindas riiki ka taasiseseisvunud Eesti ainsal hukkamisel, millest tänavu möödus 30 aastat.
Saarevett ütles, et talle see sündmus südamesse ei läinud. "Ta oli niisugune vastik tüüp."
Hukkamisele toodu oli 25-aastane Rein Oruste, kes oli süüdi mõistetud topeltmõrvas. Üksikasjadesse Saarevet ei laskunud, kuid need olid verdtarretavad.
"Ta läks mingi pätikarjaga tänavale ja seal pidas vajalikuks kellegi ära tappa. Ma ei tea, kas röövimise vm käigus. Tappis inimese maha ja siis hakkas mõtlema, et sõber, kes temaga kaasas oli, võib ta miilitsale välja rääkida ja tappis sõbra ka igaks juhuks ära," kirjeldas Saarevet.
"Aga siis ta hakkas mõtlema, et sõbra pruut hakkab sõpra otsima, vaja see ka ära koristada, ja tappis sõbra pruudi ka ära. Täiesti ilma vajaduseta kaks mõrva. Ma ei tea, mis see esimene oli, kas selleks oli vajadust või ei olnud. Ilmselt ka mitte."
1969. aasta lõpust alates ENSV-s surmanuhtlusi täide ei viidud. Kurjategijad saadeti mahalaskmisele Leningradi erikomandantuuri. 1991. aasta augustisündmused lõid selle süsteemi aga segi. Paar päeva pärast Eesti iseseisvuse taastamist anti Leningradist teada, et Eestis on nüüd oma riik ja timukateenuse osutamine seega lõpetatud.
Saarevet meenutas, et vanglaülem, siseteenistuse alampolkovnik Valeri Vetškin oli enne hukkamist mures, sest ei olnud tingimusi, asjatundjaid ega kogemusi. Ent kohtuotsus tuli täide viia. Oruste hukkamiseks kulus neli lasku. Saarevetile ei anna rahu, et tema hukkamine ei näinud hukkamise moodi välja. Tavaline kord nägi ette hukkamist ühe lasuga kuklasse.
Oruste hukkamine jäi viimaseks. Ülejäänud surmamõistetud jäeti ootama aegade muutumist. 1998. aastal Eestis surmanuhtlus tühistati ja asendati eluaegse vangistusega.
"Mina pean surmanuhtlust väga vajalikuks," märkis Saarevet. "Väga hea asi on surmanuhtlus tingimisi. Preventiivne karistusmäär ka, see hoiab tagasi teisi gängstereid raskeid kuritegusid toime panemast."
Pärast hukkamist toodi Oruste salaja Harju-Madise surnuaia lähedale ja maeti nimetusse hauda. Seda kohta kutsutakse Bandiitide surnuaiaks, aga tegelikult on sinna maetud ka Patarei vanglas hukatud metsavennad, kes võitlesid Eesti vabaduse eest.
Toimetaja: Merit Maarits, intervjueeris Christel Karits