"Minu jaoks on ema tubli ja saab kõigega hakkama. Me võrdleme üksteist pidevalt – nii minul kui ka emal on olnud tahtmine olla alati parem," sõnas filosoofiaprofessor Margit Sutrop Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...". Naise sõnul on talle alati tähtis olnud, et tema ema, professor Marika Mikelsaar oleks temaga rahul. "Seda on väga raske saavutada," tõdes Margit.

Ema ja tütar vaidlevad Margiti sõnul palju. Kuigi esmapilgul tundub Margitile, et temal on õigus, tuleb pikapeale ikkagi välja, et hoopis ema teab paremini. "See on meil juba naljaks kujunenud," muigas Margit ja lisas, et siiski on tähtis tõestada, kui emal vahel õigus pole.

Emeriitprofessor Marika Mikelsaare lapsepõlvemälestused on üsna traagilised – ta mäletab hästi Tallinna pommitamist ja sõjaaega. Sellegipoolest pole särav naine iial rõõmsat meelt kaotanud. "Ma olen veendunud, et see on geenidest. Kogu mu suguvõsa on väga rõõmsameelne. Näeme paljudes asjades huumorit ja meil on võime ka iseenda üle nalja visata," rääkis Marika.

Turuhoone ülikooli pähe

Marika tuli Tallinna tüdrukuna esimest korda Tartusse, kui ta asus ülikooli õppima. "Ta arvas, et ülikooli peahoone on turuhoone, sest see oli piisavalt ilus ja sammastega," naeris Margit.

Naine otsustas arstiteaduskonda astuda, sest teda köitsid raamatud meditsiinist. Lisaks oli ka ta ema haigus suur põhjus, miks toona selline samm astutud sai. "Mõtlesin, et tulen Tartusse ja leiutan ema jaoks rohu. See oli mu siht," rääkis Marika. 

Marikal oli võimalus esimese septembri aktusel pidada kõne esmakursuslaste nimel. Teiste seas oli seal ka Marika tulevane abikaasa, emeriitprofessor Raik-Hiio Mikelsaar. "Isa rääkis, et mäletas seda kõne pidavat tüdrukut küll ja kui oleks teadnud, et temast saab tulevikus ta abikaasa, oleks isa tüdrukut lähemalt kaema läinud," meenutas Margit.

Mingi hetk tundis aga Marika, et on arsti elukutse jaoks liiga tundlik. "Ma ei suutnud seda kõike, mis haiglas toimus, välja kannatada," ütles ta ja meenutas, kuidas ei tohtinud kopsuvähiga 16-aastasele poisile piisavalt tihti morfiini süstida, sest luba selleks polnud. "Kui luba polnud, siis ei tohtinud leevendada. Ma mõtlesin, et mulle see ei sobi."

Professori töö ei lõppe

Margiti arvates on tema ema ja isa väga mitmekülgsed, isegi kui teadlaste kodus on tema sõnul au sees töö. "Töö kõrval oli meil ka tasakaalustatus. On tähtis, et kõrvuti mahuks töö, lapsed, kultuur ja loodus," ütles Margit ja lisas, et professor teeb muidugi tööd igal hetkel.

Vanematelt on Margit õppinud, et sisemine mootor peab alati põlema, kui tahta kuskile pürgida. "Suvevaheajal maal Pangodis olles ärkas ema alati väga vara ja kui me lapsed lõpuks hommikusööki sööma tulime, nimetas ta ära kõik tegevused, mida juba teha jõudnud on," meenutas Margit. Kohe jagati tema sõnul ka lastele tööd kätte.

Hea ja tore lapsepõlv ei tulnud teadlaste lastele üldse mitte lihtsalt. Tol ajal tuli Margiti isal teha lisatöid, et kolm last ära toita. "Moto oli see, et võta end kokku ja mobiliseeri end. Seesama plaan oli ka minul," tõdes Margit.

Pikalt Saksamaal elanud Margit tuli perega Eestisse tagasi, kui oli saanud 40. Kolides märkas ta oma asjade seas päevikut ja selle vahel kirja, mille 20-aastane Margit oli kirjutanud 40-aastasele endale. Margit seda kirja ei mäletanud ja talle tundus kummaline, et ta just 40-aastaselt kirja leidis. "Seal oli kirjas, mida ma elult loodan ja mida olen saavutanud," rääkis Margit.

20-aastase Margiti eluunistus noore ajakirjanikuna oli olla mõne ajalehe Sirp ja Vasar osakonna juhataja. Ka eluplaan sai kirja pandud – abielu bioloogiga ja kolm last. "Abiellusingi bioloogiga, kellest sai filoloog," ütles naine. Kolmas soov oli rohkem ühiskondlik. "Lootsin, et 20 aasta pärast ehk aastal 2003 räägitakse Eestis veel eesti keelt. Toona vene ajal ei olnudki see nii loomulik," tõdes ta.