"Õigel eestlasel peab ühes käes olema seenenuga ja teises mobiiltelefon," ütles kirjanik Valdur Mikita "Vikerhommikus". Enamasti on Mikital mõlemad olemas, aga tegelikult meeldib talle kõige rohkem metsa minna nii, et sel mingit eesmärki polegi.

"Tänapäeva elust on puudu sihipäratu otsing. Seda tuleb enesele teinekord lubada," tõdes Mikita. Mehe sõnul on Eesti metsad imelised, sest eksimise oht pole ülemäära suur, ohtlikke mürkmadusid pole ja kui kogemata kellegi eramaale satud, siis pole karta erilist konflikti. "Eesti metsad on väga head mõtlusmetsad," ütles Mikita ja lisas, et matkamine polegi niiväga soomeugrilik tegevus, küll aga on seda metsas hulkumine.

Paar korda on Mikital siiski õnnestunud Eesti metsades ära eksida nii, et hirm nahavahele pugenud. "Siis hakkad mõtlema, kui paljudel inimestel üldse on tänapäeval metsa eksimise kogemust. Seda on ülivähe. Selle tunde üle võib ju ka õnnelik olla," mõtiskles Mikita.

Uuringud näitavad, et inimesed käivad järjest rohkem metsast ja loodusest elu mõtet otsimas. "Meie vanavanematel see nii polnud - nemad olid üsna praktilised ja käisid ikka mingi eesmärgiga," lausus kirjanik. Tänapäeva inimesed otsivad tema sõnul metsast mingit eksistentsiaalset kogemust ja isegi kultuuri. "Sotsiaalne surve on inimestel nii suureks läinud, et nad põgenevad selle eest."

Mikita sõnul on eestlasele oluline hingemaastik - on see siis mererand, mets või unustatud luhaniit. "Inimene on nii ehitatud, et me armastame vanu metsi ja rabasid ehk põlisloodust. Kui me sinna minna ei saa, siis mõtleme selle peale."

23. oktoobril tähistatakse rahvusvahelist põlislooduse päeva.