Noore neiuna soovis Ene Rämmeld siduda oma tuleviku filmimaailma asemel hoopis teatriga. Alates esimesest klassist oli ta Türi kultuurimaja näiteringis mänginud. "Filmi suhtes olid mul suured pretensioonid, sest sain aru, et ma ei ole piisavalt ilus," rääkis naine Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...". Siiski viis elutee ta filminäitlejaks.

"Kodus tõmmati mind alati maa peale tagasi. Isegi pärast "Libahunti" ei räägitud eriti mu näitlemisest," tõdes Ene.

Kui naine kohtas oma tulevast abikaasat, filmirežissöör Vladimir-Georg Karasjov-Orgusaart, oli ta vapustatud. "Ta ei tuletanud mulle ühtki eesti meest meelde. Meie kohtumisel ütles ta mu kohta, et see tüdruk on näitleja," meenutas Ene. Paar elas pikalt koos, ent ei abiellunud enne, kui oli Pariisi minek.

Pärast filmi "Lindpriid" valmimist mõtlesid nad, et elu läheb kergemaks, sest suur film sai tehtud ja sealt ka raha. "Mul ei tulnud kõne alla, et asi läheb aina halvemaks," rääkis näitleja. Kui mees Pariisi läks, oli paari vahel veel kõik korras.

"Me mõtlesime, et läheb maksimum üks aasta, enne kui saame mehele järele minna, aga läks viis pikka aastat," tõdes Ene. Kord kuus said naine ja poeg Tarah Montbelialtz KGB-lt loa Pariisi helistada.

Et ainus suhtlusviis oligi telefonikõne, muutus isa poja jaoks müüdiks ja legendiks. "Sain aru, et isa on teises maailmas ja Soome televisioon aitas seda maailma aimata. Mõtlesin, et isa on kuskil seal," rääkis Tarah.

Luuletused prantslannadele

Lapsena oli Tarah paras metslane, hulkus ringi ja mängis tänavatel. "Palju koolitööd ei teinud," ütles ta. Küll aga oli tal tugev side ema Enega. Luuletaja, kunstnik ja eesti luule prantsuse keelde tõlkija on ise ka filmi-castingul käinud. Täpsemalt suunas ema ta "Nukitsamehe" castingu'le. Filmi ta siiski ei saanud, aga pärast kutsuti tagasi Nukitsamehe häält peale lugema.

Luule juurde jõudis Tarah, kui ta Prantsusmaal oma klassiõdedesse armus. "Hakkasin neile kirjutama eesti keeles luulet, teades et see on täiesti lootusetu ja ma ei anna neid kunagi üle," naeris mees. Ta tõdes, et see oli hingele siiski vajalik. "Mõned olid päris õnnestunud. Ühel hetkel läksin prantsuse keelele üle."

Viis aastat isata kasvanud Tarah' sõnul oli isaga taaskohtumine täis uudishimu. "Kui hakkasime koos elama, siis ka taastutvusime üksteisega," sõnas ta ja lisas, et tema oli see, kes tõi isale huumorimeele. "Isa oli erakordne inimene. Olen saatusele mitmekordselt tänulik, et sain temaga kohtuda."

Pariisi saabumise algus oli Enele väga raske. "Minu jaoks oli abikaasa mustade juuste ja siniste silmadega, aga kui taas kokku saime, olid tal pikad hallid juuksed ja habe. Ta nägi väga vana välja," rääkis Ene. Ta mõistis, et pere kokku toomisele oli mees viie aasta jooksul panustanud kogu jõu ja energia.

"Minust oli saanud iseseisev naine, aga Vovka ootas seda, kes ma olin enne. Ma olin väsinud," tõdes naine. Ta tundis, et uuesti mehega kokku elama hakata polnud tal enam jõudu. "Meie lahkuminek oli väga raske."

Poeg hakkas isaga koos elama ja Ene otsustas, et tema nendega samasse korterisse ei jää. Peagi algasid ka kohtuprotsessid, ehkki naine ei rääkinud väga prantsuse keeltki. Päris kohtuotsusteni siiski asi ei läinud.

"Mida vanemaks Vovka sai, seda rohkem hakkasime temaga kohtuma. Ta seletas mulle poja elu," rääkis Ene. Mehe surmani oldi pidevalt kolmekesi koos.