Kurvits selgitas, et kõnealune hobune oli jõudnud kaks nädalat tagasi uue omaniku juurde.

"Uue omaniku juures on hobused natuke stressis ja kui neil stressitase natuke langeb, hakkavad nad ümbrust monitoorima. Ilmselt see hobune oli jõudnud staadiumisse, kus ta hakkas oma uut ümbrust monitoorima ja pani plehku."

Omanik hakkas teda jälgede järgi taga ajama. "Väidetavalt oli see hobune olnud selles umbes 20 tundi. Eelneval õhtul juba oli ta sinna metsa läinud. Täpset kellaaega ei tea, millal ta mülkasse kukkus, aga omanik leidis ta sealt alles enne järgmise päeva ennelõunat."

Kurvits tunnistas, et nad omavahel tegid nalja, et kas tegemist on krokodilli või hobusega, sest ainult silmad ja kõrvad paistsid välja.

"See situatsioon oli meie kõigi jaoks esmakordne ja me hakkasime välja mõtlema, kuidas oleks kõige ohutum ja kiirem viis. Kuna ta oli seal tunde, siis oli ta lihaskond külmas soos juba kangestunud. Tõenäoliselt peristaltika ega vereringe ei töötanud enam, et hobune oli suhteliselt abitus ja kriitilises seisus."

Päästetav hobune oli 13-aastane, hobuste arvestuses keskeas. "Ta sai aru, et teda tuldi päästma. Ta võttis kõike rahulikult."

Päästjad hakkasid pinnast hobuse ümbert labidatega ära kaevama, et saada hobuse alt läbi rihmad ja hakata teda tõstma. "Aga selgus, et esialgne plaan ei olegi nii lihtne, kuna hobuse ühel küljel oli vana känd, mis tähendas, et hobuse liigutamise hetkel võis ta sellest kännust tekitada endale vigastusi."

Seepärast tuli kõigepealt mülkast kõrvaldada känd, et hobuse ümber oleks ruumi tegutseda.

Kokku kulus neil umbes kaks tundi. Ta tõdes, et kuigi neil on välja töötatud standardprotseduurid, siis loomapääste puhul need paraku ei tööta. "Me ei tea, kuidas loom käitub ja lähtuvalt looma käitumisest peame ka meie oma taktikat muutma."

Loom on praeguseks täie tervise juures.