Robert Linna tõdes, et saates kõlanud lemmiklugude valik ei tulnud lihtsalt. "Enamasti mingid lood seostuvad mälestusega," rääkis Robert Linna ning üritas seda meetodi kasutades valida välja parimad muusikapalad. Ka isa Ivo kasutas lugude valimisel sama põhimõtet.

Ivo Linna üheks nooruspõlve lemmiklooks on Arturo Sandovali "A Night In Tunisia". "See lummas mind täielikult. Ma ootasin piltlikult öeldes päevade kaupa, millal seda raadiost jälle mängitakse," rääkis isa Ivo.

Nii isa kui ka poeg nõustusid, et Roberti lapsepõlves kuulati kodus palju muusikat. "Mingisugused plaadid ja vinüülid said ikka räbalateks kuulatud," rääkis Ivo Linna. Nüüd hindavad mõlemad rohkem vaikust.

Robert Linna esimeseks valitud looks oli Sam & Dave'i lugu "Soul man", mille kohta ütles mees, et tegemist on hea mälestusega lapsepõlvest. Ka on lool suurepärane energia. "See laeb akusid," sõnas Robert Linna. Kuigi Robert avastas loo väga varajases nooruses, on lugu teda eluteel kandma jäänud ning paratamatult mõjutanud Robert Linna loomingut.

Ivo tõdes, et kuigi isa ja poeg on musitseerinud koos ühistel lavalaudadel, ei ole ta kahjuks täielikult kursis poja muusikamaitsega. "Ega ma ei tea, mida ta praegusel ajal kuulab," lisas Ivo Linna. Küll aga mainis isa, et talle on jäänud mulje, et poeg eelistab kuulata proge- ja jazz'i-sugemetega muusikat.

Ivo Linna teiseks valitud looks osutus Ray Charlesi "Hit The Road Jack". Artist meeldib Ivo Linnale niivõrd, et kui Ray Charles Tallinnasse kontserti andma tuli, täitus ka Ivo Linna üks kauaaegne unistus.

Valitud lood ei ole isal ja pojal seotud ainult kindlate eluperioodidega, vaid on tihtipeale mõjutatud ka emotsioonidest. Nii mainis Robert Linna, et Chris Isaaki lugu "Wicked Game" meenutab talle autokooli sõidutundi, kus sõiduõpetaja noris pidevalt noormehe tehtud vigade üle. Isegi kui mälestus sellest loost võis olla traumeeriv, mõtleb Robert Linna lugu kuulates hoopis laulu ülesehitusele. "Kui sügav ja perfektselt sooritatud lugu see on. Ükski traumaatiline kogemus või halb mälestus ei saa tõmmata head lugu maha," leidis poeg Robert.

Läbi aegade üheks lemmiklooks on Robert Linnal Steppenwolfi "Born To Be Wild". "Selle loo kuulamiseks piisab suhtumisest," rääkis poeg ja mainis, et lugu paneb teda unistama hetkest, kuidas ta sõidab mootorrattaga maanteel ja naudib elu. Naljatledes mainib Robert, et kui autokoolis läks oodatust pisut kauem, ootab ta mootorratta juhiloa saamiseks keskeakriisi.

Nii isa kui ka poeg on enda muusikalise karjääri jooksul esitanud väga mitmekülgset loomingut. Isa Ivo mainis, et just mitmekülgsus on see, mis arendab. Näiteks mainis Ivo Linna, et noorena põlgas ta ära ühe Valter Ojakääru loo, sest tundis, et ei saa selle esitamisega hakkama. Aastaid hiljem on Ivo mõistnud, et erisugust muusikat tehes arenevad mitmekülgselt muusiku oskused. "Kui sa jääd ühe stiili külge kinni, siis ei pruugi sa olla väga arenenud," rääkis Ivo Linna. Ka poeg Robert nõustus isa öelduga ning lisas, et uued väljakutsed tulevad ainult kasuks.

Huvitava faktina tõi Ivo Linna välja, et möödunud suvel avanes tal võimalus proovida diskoriametit elektroonilise muusika festivalil "Sõru saund". "Sain aimu, kui keeruline on olla diskor ja kuidas peaks publikut haarama." Kokkuvõtlikult mainis Ivo Linna, et tegemist oli väga uue ja huvitava kogemusega, mis jääb ilmselt kauaks meelde.

Saate lõpetas Robert Linna valitud ameerika muusikatrio Khruangbini lugu "White Gloves", mis võlub Linna arvates omapärase lihtsusega. "Kitarrimängija suudab täita loo, maastiku, keskkonna, atmosfääri," imetles Robert Linna. Lisaks teadis Robert Linna rääkida, et bändi kitarrimees on mänginud terve elu ühe ja sama mediaatoriga.