Euroopa meistritiitlit hirvepeibutamises kellelegi Baltimaades varasemast ette näidata ei ole, kinnitas Uus. "See on ikkagi väga kõva saavutus, et see tuli Põhja-Euroopasse. Lõuna pool on hirvepeibutamine põlvest põlve käinud, seal on eraldi hirvepeibutamise klubid ja suured organisatsioonid, kes sellega tegelevad."

Tema jaoks on hirvepeibutusoskusel igatahes olemas ka praktiline väärtus. "Iga õige jahimees võiks osata mõnda looma peibutada. Jahindus on väga pikkade traditsioonidega. Peibutamine kuulub vaieldamatult tippklassi juurde – kui sa seda valdad, siis oled jahimeeste seas ka kindlasti kõrgemal pulgal."

Uus selgitas, et ulukite häälte jäljendamine kuulub jahi juurde, kuigi võistlustel peibutamine erineb sellest, mida tehakse metsas. "See, mida võistluselt kuuleb, on natukene teine asi. Päris sellega metsa minna ja neid hääli teha ei saa, siis võib tulemus null olla."

Võistlusel tuleb esitada kogu hääle tsükkel, metsas tuleb tegutseda natuke teistmoodi.

"Mina alustasin puhtalt Youtube'i najal. Alguses sai see jahimeeste kokkutulekust, kus oli vaja võistkondlikult esindada Mõniste jahimeeste seltsi. Üks ala oli peibutamine, mis on siiamaani minu kanda. Sealt see alguse sai."

Uus tunnistas, et neile, kes jahindusega väga kursis pole, neile võib tunduda see tõepoolest tobe ala. "Aga tegelikult on see sama nagu postiljon, kes viib oma kirjad postkasti."

"Kui minna sügisel õigel ajal metsa, teha rahuloleva pulli häält, siis võib selle peale kindlasti mõni sealkandis domineeriv pull tunda huvi, kes minu territooriumile tungis," kirjeldas ta. "Hirved väga täpselt teavad, kes nende alal elavad, kes liiguvad. Nad tunnevad üksteist juba häältpidi ära."

Uus selgitas, et hääle peale ei jookse mitte kohale emahirved, vaid just isahirved, et välja uurida, kes tema haaremit endale himustab.

Peibutushääl on enamasti enda fantaasia ja oskuste vili, kinnitas Uus. "Heli tuleb kurgust, instrument võimendab häält ja annab sellele kõla ja efekti juurde."