"Kui ma hästi väike olin, siis vaatasin muidugi "Tipp ja Täppi", sest nad olid kõige armsamad nukud," ütles Uno poeg Eno Leies. Mida vanemaks Eno sai, seda suuremaks sõbraks sai talle aga hunt Kriimsilm. "Tema tegi vempe ja tempe, see meeldis poisile ikka rohkem."

Eno tõdes, et isa võis oma loomingus inspiratsiooni saada temalt endalt. "Ma kasvasin isa saadetega koos. Kui olin väiksem, siis olid sellised nunnud lood, kui kasvasin suuremaks, siis hakkasin rohkem vimkasid tegema. Kindlasti isa leidis sealt mingeid pidepunkte," ütles Eno.

Poja sõnul oli isal võime panna lapsi oma lugudele kaasa elama. Kui Uno nukuteatris näidendeid kirjutas, siis läks ta direktorile ja mõnele lapsele rääkima, mis tal kavas on. Kui nägi, et lastel igavaks kiskus, muutis ta poole pealt loo stsenaariumit huvitavamaks. "Ta mõtles kohapeal pool juttu valmis ja vaatas, kuidas sellele reageeritakse," sõnas Eno.

Ehkki ajad on muutunud ja Leiese näidenditest leiavad äratundmisrõõmu hoopis tänaste laste vanemad või vanavanemad, on siiski sealt ka praegustel lastel kaasa võtta. "Tema näidendites on palju üldinimlikku ja lapselikku, mis ikka lastega kaasa käib, ükskõik, mis ajastus nad elavad," tõdes Eno.

Krista Juhvelt oli Eno Leiese assistent. Ta töötas enamasti režiipuldis ja abistas Leiest kõiges sellega seonduvas. "Uno Leiese puhul oli hea, et ta tegi nukulavastusi. Kui Kriimsilmal oli vaja midagi head öelda, saime kohe stsenaariumisse kirja panna," ütles Krista. Siiski tuli neil nii mõndagi ka eksprompt teha.

"Ta oli väga humoorikas. Käis ja ütles nõnda, et mõni ikka ehmatas ära. Aga see oli meie sisene nali," meenutas Krista.