Jaak Arro: igas inimeses on loomingulisust, ka kojamehes

Foto: ERR/Sten Teppan

Maalikunstnike Jaak Arro ja Epp Maria Kokamägi kolm last on arenenud täpselt nii, nagu ise soovinud. Ometi on nad sarnaselt vanematega valinud loomingulise tee.

"Tähtis on, et laps leiaks oma tee ja oleks õnnelik – ükskõik, mis tööd ta teeb," ütles maalikunstnik Jaak Arro Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...". Teisiti suruksid vanemad tema sõnul last liialt raamidesse ja sellest ei tule kunagi midagi head.

Mehe sõnul on elu ise üks suur looming. "Ma ei eristaks loominguinimesi teistest inimestest. Isegi kojamees peab väga osavalt mõtlema, millisest otsast ta tänavat pühkima hakkab, et lehed sinna pärast tagasi ei lendaks."

Keskmine laps Anni Arro, kelle põhitöö on toiduvalmistamine, on Jaagu sõnul kolmest lapsest kõige impulsiivsem. "Sageli ta ei mõtle enne, mis teeb ja siis on juba hilja. Aga siiamaani on ta hakkama saanud," sõnas Jaak.

Isa meenutas, kuidas pisikene Anni jooksis mööda Pärnu-Tallinna rongi ringi ja teatas kõigile, et tema ema on Epp Maria Kokamägi. "Me pidime kõik häbi pärast maa alla vajuma," naeris Jaak.

Pikemalt mõtlemata otsustas Anni 15-aastasena vastu võtta modellitöö Tokyos. "Ma polnud kunagi reisinud ja maailm oli ju sel hetkel kinni," rääkis Anni. Siiski lubasid vanemad noorel neiul minna. "See on usaldamise küsimus. Mu ema ja isa teadsid, mis iseloomuga ma olen. Võin olla impulsiivne, aga olen ka ettevaatlik," sõnas naine.

Inspiratsioon vanaemalt

Kodus tegi süüa tavaliselt Jaak, kes sai inspiratsiooni oma ema vanades kokaraamatutes tuulates. Anni sõnul sai temagi oma kokkamiskire Jaagu emalt Helgalt. "Vanaema tegi söögitegemise mõttes tumedal ajal väga hästi süüa. Mitte midagi polnud ju saada, aga ta tegi fantastilisi toite," meenutas Anni. Lapsepõlve helged mälestused koosnevadki tal peamiselt vanavanematest ja heast toidust. "Ta ei olnud selline tore vanaema, kes ainult nunnutas ja poputas. Ta ikka sakutas ja ütles karmilt, kui me lollusi tegime," rääkis Anni, "ent see lisas vanaemale pigem võlu."

Kui Anni sündis, elas pere Lasnamäel. Siis oli kõik alles ehitusjärgus, mingit autoteed nende kodu juures polnud ja akna all tehti pidevalt lõhkamisi. "Meile paistis aknasse Naissaare tuletorn. Seda plinkimas vaadates tekkis ahastus, et me ei saa mitte kunagi siit välja," ütles Jaak. Lasnamägi oli siis tema sõnul igal aastaajal ühtlaselt hall, ühtki puud seal ei kasvanud. Irooniliselt asub nüüd nende kunagine korter Anni tänaval.

"Mäletan ka Lasnamäge ja seda maailma lõpu tunnet," ütles Anni. Küll aga on tema mälus rohkem pilte Sepamaast, mis varem oli pere maakodu, ent nüüd elab kunstnikepaar seal aasta läbi. "Sepamaal oli alati suvi, see oli fantastiline!" rääkis Anni.

Kodus on Arrodel alati olnud ateljee, kus peamiselt ema maalinud. Isa suured tööd lihtsalt ei mahuks sinna ära. "Ma imetlen, kuidas ema suutis kodus lastega koos olles maalida," ütles Anni. Ka Jaak kinnitas, et abikaasa on alati suutnud maalida, ühes käes pudrupott ja teises pintsel.

Eriti meeldis Annile aeg, kui ema koos Viivi Luigega aabitsat koostas. "Me olime seal ise tegelased ja tore oli vaadata, kuidas mamma meid joonistas," sõnas ta. Ta meenutas perioodi ka Eesti iseseisvumise rusuvast ajast, kui ema kasutas oma maalides tavapäratult tumedaid toone. "Ta ei kasuta enam kunagi oma maalides musta. Kui asi läks Eesti jaoks helgemaks, läksid ka tema maalid," ütles Anni.

Toimetaja: Karoliina Tammel

Allikas: "Käbi ei kuku..."

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: