"Mina tahan, et oleks armastust! Et mees oleks mees ja naine oleks naine. See sotsiaalne taust mind... ükskõik kuidas, aga armastus peab olema," rääkis Klenskaja sellest, mida tema tänapäeva teatrimaailmast ootab.

Oma elus pakuvad Mariale praegu armastust ja armumise tunnet lapselapsed. "Näitlejaid on ka, aga neid ma ei ütle," sõnas ta. "Aga jumal tänatud, et on, sest vahepeal ei olnud."

Oma lastelastele mõeldes Klenskaja näitlejateed kindlasti ei soovita, kuna peab seda ääretult raskeks ametiks, iseäranis meestele. Veel hullemaks ja vastutusrikkamateks ametiteks peab ta arsti ja õpetaja omi.

"Mida kiiremini sa teed endale selgeks teatrisse minnes - ükskõik, mis alale, kas rekvisiitor või grimeerija -, et hea näitleja või andekas lavastaja, see ei ole sama, mis hea inimene. See tee endale selgeks! Need on kaks erinevat asja," rääkis Klenskaja, et seda mõistes on teatris töötades elu kergem. Tema sõnul samastavad inimesed liiga sageli näitlejaid nende mängitud rollidega, mõistmata, milline isik tegelikult on.

"Olla hea inimene, see on jumala kingitus. See on tasakaal - igaühel on oma saba ja sarved kapis. Kõigil! Ükskõik, kui ideaalne ja inglina ta sulle tundub," selgitas näitleja.

Üksi olles veedab Klenskaja sageli aega raamatu seltsis, kuid ei tunne ennast sellegipoolest üksildasena. "Ma tunnen seda, et mu parimad sõbrad on läinud ja see ring on väga kitsaks jäänud. Seda ma tunnen küll ja väga valusalt." Samas tunnistas ta, et üksi pole igav olla.