Paar nädalat tagasi avaldas tori hobuste kasvataja Lars Uus abipalve, et osta lõpetavalt hobusekasvatajalt 20 tori hobust. Kuna Eesti hobusekasvataja maksevõime on väike, hakkas Lars Uus otsima tuttavaid, teisi hobusekasvatajaid ja rahastajaid, et müüdavad hobused jääksid koju Eestisse. "Enamus neist oleks muidu rännanud Skandinaaviasse või Saksamaale," ütles Uus "Ringvaatele".

Põhjus, miks tori hobuseid kodumaal hoida, on nende genofondi ehk tõubaasi vähenemine. Tori hobuste kasvatajad on muutunud vanemaks ja ei suuda enam nii suuri karjasid üleval pidada. Ka turunõudlused ja -hinnad ei ole sellised, mis lubaks pikaajaliselt karjasid suurendada ja neid edukalt müüa.

"Tori hobune on nüüdseks 100 aastat olnud universaalne hobune. Vajadusel pannakse tugevam hobune adra ette, natuke kergem läheb kaarikut vedama ja alati on nendega ka ratsutatud. Glamuur, uhkus ja elegants käib nendega kaasas," rääkis Uus.

Hobusekasvataja Eve Haggi ostis oma esimese tori hobuse 2004. aastal. Juba siis oli tema ostetud hobuses liialt sees teist tõugu, hannoveri hobust. "Ma sain aru, et Eestis on olukord läinud seda rada, et puhast tori tõugu on väga raske leida. Palju ratsahobuseid on peale ristatud," sõnas Haggi.

Hobusekasvataja sõnul on tori hobune rahulik nagu eestlanegi. "Tema koostöötahe on super! Nende iseloom ja töötahe on ka väga head," kirjeldas naine.

Ka välismaalased on tori hobusest intrigeeritud. "Võistlustel käies on küsitud, et kes need hobused on - nad paistavad teistmoodi välja. Ühtki halba sõna pole siiamaani küll öeldud." Samas nentis naine, et Eesti riik võiks tori hobuse säilitamisse panustada. Tema hinnangul ei pruugi 10 aasta pärast enam tori hobust kuskilt võimalik osta.

Lars Uue abipalvele vastasid inimesed heldelt. Uus on saanud välja osta kaheksa hobust. Siiski on osa hobuseid juba ka Saksamaale müüdud. "Tori hobuse kohal varitsevad ohud on alles," tõdes Uus.