"Sotsiaalmeedia on koht, kus inimesed väljendavad oma sotsiaalsust ja selle alamliik on kahtlemata seksuaalne sotsiaalsus," rääkis Tallinna ülikooli osaluskultuuri professor Katrin Tiidenberg "Ringvaatele".

Kuigi sotsiaalmeedia pakub meile palju privaatset suhtlust, tuleks alati mõelda, kelle eest see ikkagi privaatne on. "Kui see on meie kaaslaste või teiste inimeste eest privaatne, ei tähenda, et see on privaatne näiteks platvormi omaniku eest," rääkis Tiidenberg.

Kuna sotsiaalmeedia hõlmab endas erinevaid suhtlusviise, siis on keeruline sealset suhtlust reguleerida. Küll aga on selleks loodud algoritmid, mis suudavad aru saada, kui sisu on mingil viisil platvormile sobimatu. "Inimese jaoks pole seksuaalne mitte paljas nahk, vaid kontekst," ütles professor. Algoritmid aga kontekstist aru ei saa ja seega võivad eemaldada sisu ka siis, kui inimsilma jaoks midagi seksuaalset polegi. "Algoritmid õpivad pidevalt juurde, aga samamoodi õpivad inimesed neid häkkima ja petma," rääkis Tiidenberg.

"Pilt imetavast emast on väga hea konteksti näide. Inimese jaoks, kes selle postitab, on see loomulik, emalik ja võib olla ka püha. Roppus on sellisel juhul vaataja silmades," ütles naine. Siit tekibki küsimus, mille järgi õigupoolest algoritmid kodeeritakse.

Ehkki seksuaalsus sotsiaalmeedias on meie kaasaegse elu normaalsus, ei tähenda see Tiidenbergi sõnul, et see peaks olema kuidagi kohustuslik või et ilma tehnoloogiata pole seksi enam olemas. "Tuleb üle saada hirmureaktsioonist, nagu oleks tegu asjaga, mis lõppeb kindlasti halvasti, sest uuringud on näidanud vastupidist," sõnas naine.