Oblikas alustas maratonide jooksmisega aastal 2006 ja on praeguseks läbinud sadakond maratoni. Ta tõdes, et maraton on praegusel ajal populaarne, sest sel on kerge glamuurne maine küljes

"See on ikkagi kõige pikem jooksudistants – 42 km. Tallinnast Kosele. See on haigelt pikk distants." Samas ei nõustu ta, et see oleks suur enesepiinamine.

"Maratonijooksjad ei ole inimesed, kes ennast kodus piitsutavad. Muidugi, kõik sõltub tempost. Kui sa jooksed maailmarekordit. Sul on valus ja pärast keha valutab ja kuus kuud taastud sellest. Aga kui sa oled tavaline rahvasportlane nagu mina ja sajad teised, kes jooksevad, siis valu ja kannatamist seal loomulikult on, aga vähe," kirjeldas ta.

"Mida pikem on jooksuvõistlus, seda puhanumana sa sealt tagasi tuled. Nagu ajukäärud oleks torusiiliga läbi tõmmatud. Kõik pinged, mis kõrvade vahele on kogunenud, neid ei ole enam, kui sa tagasi tuled. Sa oled nagu puhas poiss selle 42 km lõppedes," jätkas Oblikas.

"See ongi üks põhjuseid, miks ma jooksen ja see, miks mul on pärast maratoni nii hea tunne. Võistlusjärgne päev on üks paremaid päevi. Sa oled end ületanud, pingutanud, kehaliselt-füüsiliselt väsinud, aga su vaim on väga värske."