xLill tunnistas, et roll, mille ta tegi "Kratis", on igatahes tema elu kõige ekstreemseim roll. Kuigi filmis on palju veriseid, tehniliselt keerulisi ja ka pikantse huumoriga stseene, kinnitas Lill, et ta usaldab noori.

"Usaldust ei saa kusagilt õppida, see lihtsalt tekib. Kui usaldus on, siis on kõik – siis võid teha, mis tahad," märkis ta.

Ta tunnistas, et oli "Krati" edust üllatunud. "Muidugi ma ei kujutanud ette, et sel nii hea vastuvõtt on. Mõtlesin, et see jääb ikkagi nišiasjaks."

Rääkides sellest, kas "Krati" roll on tema üks viimase aja paremaid töid, tõdes Lill esiti, et film on hoopis midagi muud kui teater, ja märkis ka, et teatris on näitleja vähem nähtaval kui televisioonis ja filmis.

"Filmi teed üks päev ühe jupi, teine päev teise jupi. Aga teatris oli "Libahunt" üks vägev asi."

Sergei Potapovi lavastatud "Libahundi" Vanaema-rolli omandas ka kahe nädalaga, sest liitus trupiga ajal, kui teised olid juba proovidega üsna kaugele jõudnud.

"Kui me esimest korda Potapoviga kohtusime, siis kohe tekkis usaldus. Ma ei oska seletada, et millest see usaldus tekib, aga tekib. Ma olin siis ligi 70 ja see ikka andis tiivad ja õhu alla, mille pealt edasi minna."

Rääkides otsusest Draamateatrist lahkuda tõdes Lill, et tore oleks natuke oma elu ka elada. "Teater on küll tähtis, aga kõige tähtsam on ikkagi elu. Mul on viis lapselast, ma tahaks nendega rohkem koos olla. Koroonaaeg tekitas selle mõtte, et küll on hea kodus olla."

Lavakunstikooli 3. lennu lõpetanud Lill märkis, et tema ei ole see, kes räägiks, kui hirmus lavakunstikool oli ja kuidas kõik Pansot kartsid. "Muidugi austus ja aukartus olid tõesti, [---] aga seda hirmu, et ta oleks mingisugune piitsaga mees olnud, küll polnud."

Lill märkis, et ei tahaks olla praegu vastselt lavakunstikooli lõpetanud noor näitleja. "Ma küll ei tahaks üle elada kõiki neid üles-alla emotsioone, armumisi. Ma tahan rahulikku ja rõõmsameelset elu."