Hiljuti sotsiaalmeedia vahendusel tööd otsinud Aunaste ütles, et praeguste pakkumiste järgi tundub, et kõige jaoks aega ei jäägi. Ta märkis, et mitmed pakkumised on olnud ka sellised, mida ta on oodanud, kuid nende sisu avaldada veel ei soovinud.

"Ma loodan, et saan nii kirjutada ka teha veel midagi muud." Ta tunnistas, et arvas, et ei saa ühtegi pakkumist. "Ma olen otsinud kuus kuud tööd ilma sotsiaalmeediata ja pole leidnud."

Aunaste märkis, et on end sellisesse olukorda ise pannud ja ta oleks võinud oma tööd Maalehes teha veel tänase päevani. "Üks erakordselt jabur otsus võib viia sind olukorda, kus sa alustad kõike otsast peale. See ei ole enam puhas leht, vaid see on rikutud," sõnas ta, viidates kevadisele intsidendile, kui ta tabati roolist joobes peaga.

"Seaduskuulekusest ei saa minu puhul enam rääkida." Aunaste usub, et see juhtum jääb teda elus saatma. "Inimese elu saadabki teda. Võiks valida ka selle, et ma istun vaikselt urus ja iial midagi ei kirjuta ega räägi. See oleks rahulikum elu."

Ei peaks olema alandav tööd otsida, lisas ta. "Seepärast ma kirjutasingi [sotsiaalmeediasse]." Ta tunnistas, et 700 euroga ta ära ei ela ja peaks selleks näiteks loobuma oma autost ja kolima oma Portugalis olevasse vastvalmivasse majja.

"Aga seal ei ole mul mitte midagi peale selle teha, et vaatan üle orgude ja mägede ja mõtlen elu üle järele. Aga mulle aitab sellest kuuest kuust, kus ma ainult elu ja iseenda üle järele olen mõelnud," tõdes Aunaste.

23 kuud järjest koos dementse emaga

Viimased kaks aastat on Aunaste elanud Tartus, sest pensionirahaga ei olnud tal võimalik enam Tallinnas korterit üürida. Ta tõdes, et ema tervis läks kaks aastat tagasi väga halvaks ja kui tuli koroona, oli ta sunnitud oma ema majas kinni hoidma.

"Uksed olid lukus, võti oli ära peidetud, sest ta ei saanud iialgi aru, mis haigusest me räägime ja miks ta ei või minna linnaliinibussiga sõitma. See lihtsalt oli meie, kolme õe ühine otsus, et ma pean teda valvama. Kui inimene on dementne, siis ta ei saa enam aru, mis ohud teda ähvardavad."

Aunaste elas ema juures 23 kuud järjest kuni tänavu juulini, kuni ta tundis, et ta peab saama ühe vaba kuu ja panema ema hooldekodusse, sest see hooldamine oli olnud vaimselt kurnav.

Ta rääkis, et kogu koroonaaja hoidsid nad külaskäikude arvu minimaalsena, sest tema perekonnas on ka vaktsiinivastaseid, ja proovisid igati ära hoida tema ema koroonaviirusesse nakatumist. "Perearst ütles, et nii vana inimest ei ole enam mõtet vaktsineerida, kuna ta nagunii enam kodust väljas ei käi."

Ema ei pannud ta juba varem hooldekodusse seetõttu, et sai temaga ise hakkama. "Ma tean, mida teeb mentaalselt hooldekodu inimesega, eriti kui ta on dementne. Ta ei saa üldse aru, kus ta on. Allakäik on päevadega dementsel inimesel."

Kuigi ema koroonasse nakatumisest mõtlesid Aunaste ja tema õed kui halvast unenäost, siis see paraku ka juhtus. Kümme päeva pärast nakatumist oli ta surnud.

Aunaste tunnistas, et tegelikult üritas ta siiski oma ema kümme päeva enne tema hooldekodusse viimist siiski vaktsineerida lasta Jannseni ühedoosilise vaktsiiniga. Vaktsiini ei olnud saadaval, kuid talle lubati helistada järgneval nädalal, kui see taas saadaval on. "Ma ootan seda kõnet siiamaani."

Ema vaktsineerimata hooldaja lahtilaskmist ei nõua

Aunaste ema sai viiruse vaktsiini- ja testivastaselt hooldajalt, kelle poeg oli nakatunud koroonasse ja kes nakatas koos Aunaste emaga viirusega kokku pea 20 hoolealust.

Samas tõdes ta, et ei taha, et seepärast kedagi koondataks või lahti lastaks, sest siis jääb personali veel vähemaks, aga testi võiks siiski teha, et tagada, et töötajad oleksid terved.

"Avalikus kohas ei saa sööma ka minna ilma, et mul oleks ette näidata, et ma olen terve ja vaktsineeritud. Sööma minna ei saa, aga teisel pool suletud uksi juhtub see, et inimesed nakatuvad ja surevad. See ei ole proportsioonis."

Ta märkis, et ei soovi kuulata juttu, et ta ema oli nagunii nii vana. "Kui inimene niimoodi ütleb, siis ta võiks mõelda, et kui tal endal on ema, keda ta peab viimast korda puudutama kummikinnastes, siis kas see on normaalne."

Aunaste kohtus oma emaga üks päev enne tema surma haiglas. "Võtsin sinise kummikinda, mis on külm ja elutu, võtsin ta käest kinni," meenutas ta.

"Enne rääkis temaga füsioterapeut, siis tulin mina oma roheliste prillide ja respiraatoriga nagu koerakoonlane, seljas oli veel oranž kilemantel. Nii pea, kui ta mind nägi, pani ta silmad kinni, sest loomulikult ta ei tunne mind ära," kirjeldas ta.

Tema sõnul ei olnud ema eest hoolitsemine tema kohustus, vaid valik. "Mul on hea meel, et ma sain olla oma emale viimased aastad kasulik."

Loodab, et kevadine intsident enam ei kordu

Aunaste meenutas ka saates oma ühte ööd vanglas. "Mind viidi sinna õhtul kell 11, lahti sain ma järgmisel päeval kell viis. Ma ei maganud ühtegi sekundit. Ma vaatasin maas madratsi peal lihtsalt lakke ja seina. Ma olin absoluutselt kaine, sest ma sain aru, et olen tõstetud elust välja ja pandud kuhugi plate peale."

Ta rääkis, et selle öö järel ta saigi aru, et kui inimene on juba millegi täieliku õudse asja, debiilse veaga elus hakkama saanud, siis tuleb end kokku võtta ja proovida mitte neid vigu rohkem teha.

"Elu ise on tuhat korda toredam kui pidev enese süüdistamine, kannatused ja ühest veast teiseni kappamine. Kõigiga võib üks kord elus niimoodi juhtuda, aga ma loodan, et rohkem ei juhtu."

Aunaste märkis, et iseenda jaoks on kõige alandavam mõelda, et keegi teda ei armasta, keegi teda ei taha ja midagi tal ei ole ning mis nüüd saab. "Saabki ainult see, et sa ise võtad ohjad pihku ja teed midagi."

"Hommik Anuga" on ETV eetris pühapäeval, 26. septembril kell 10.00.