Afganistanist põgenenud neiu valutab südant mahajäänud sugulaste pärast
Afganistanist päris Fatima Rahimi on Eestis elanud juba viis aastat ning suudab suhelda ka eesti keeles. Ometi on ta hirmul Afganistani mahajäänud sugulaste pärast ning püüab leida ametivõimudega suheldes viisi, kuidas oma tädi samuti Eestisse tuua.
Kodumaal koolitas neiu koostöös sakslastega kohalikke politseinikke, kuid kui poliitiline õhkkond muutuma hakkas, tuli tal koos ema, õdede ja vennaga riigist põgeneda. Maha jäid isa, tädi ja vanaema.
"Taliban on pikka aega Afganistanis olnud, muutunud on lihtsalt nende aktiivsus," rääkis Fatima "Ringvaatele". "2016. aastal tegid nad ühe päris õnnestunud katse võimule tulla ja neil õnnestus vallutada Kunduz, linn lõuna pool Mazar-e Sharifist, kus meie elasime." Kuna Fatima tegi koostööd Saksa sõjaväelastega ja puutus kokku politseiga, oli neil päris ohtlik ja hirmus seal elada. Seda eriti ka seetõttu, et koos elasid vaid naised koos väikse vennaga.
"Kui Afganistanis pole meessoost pereliiget, siis pole sul ka kaitsjat, sest kui Taliban võimule tuleb, ei tohi naised enam töötada," selgitas Fatima.
Noor naine on suhelnud ministeeriumi ja inimõiguste organisatsiooniga, et tuua Eestisse ka oma tädi, kes elab siiani Afganistanis üksi, kuid on vaid veidi üle 30 aasta vana ning seega pruudiks sobiv sihtmärk Talibanile.
"Üks minu mälestusi Talibanist on see, kui keskkooli lõpetasime, tahtsime selle tähistamiseks peo korraldada, sest keskkool sai läbi. Nagu kõik seda teeksid. Päev enne saime Talibanilt kirja, et kui me kooli ei evakueeri, siis tapavad nad kõik, kes koolimajas on. Ma ei saanud isegi oma klassikaaslastega hüvasti jätta," meenutas naine. Praegu püüavad kõik tema sõnul ka oma jälgi internetist kustutada ega kasuta mingi sotsiaalmeedia platvormi.
Lääne kultuuri austajad hukatakse naise sõnul avalikult õpetuseks teistele.
"Afganistan on kahjuks olnud räpane mänguväljak, kuhu kõik poliitikud saavad tulla, äpardumisele määratud lubadusi anda, et siis ära minna," arvas Fatima. "Jätta siis vaesed afgaanid raskustesse, nagu seda on aastakümneid tehtud. See on kurb, sest USA ja liitlasväed andsid lubaduse ning afgaanid uskusid meeleheitlikult seda lubadust. Nad panid oma lootuse ja elu mängu. Nad ei täitnud oma lubadust ja lahkusid. Kõik riigi elanikud tunnevad end reedetuna. Nad on kurvad ja meeleheitel."
Põgenikuna teeb Fatimad murelikuks ka paljude eestlaste hirm pagulaste ees.
Toimetaja: Kerttu Kaldoja