"Iga kord, kui me oleme pärast 1988. aastat neid laulnud siin või mujal, siis see tunne on midagi sellist, mis tekkiski siis, kui me neid alguses laulsime. See tunne on nii sügavale hinge jäänud, et see ei kao kuskile," rääkis Linna.

Ta lisas, et tänavu oli öölaulupeol neid lugusid üsna raske esitada, sest mälestustekeeris haaras ta endasse.

"Meil oli siis klomp kurgus, kui me neid laulsime ja vaatasime, kuidas rahvas ärkab. Täna tegime päeval proovi, kõik oli korras, aga tulime lavale ja oli tõesti raske laulda, sest kõik see tunne võimendus ja need vaimusilmapildid on nii eredad, et see on kirjeldamatult ilus tunne," kirjeldas Linna.

Ta meenutas, et kui ta kord Alo Mattiisenilt küsis, miks ta just tema isamaalisi laule esitama valis, vastas Mattiisen talle, et aga kes siis veel.

"See on üks suurimaid kiitusi ja kingitusi, mis ma olen elus üldse saanud," sõnas Linna.